Sossolid

Sossolid (ka sossoolid, allikates сосолы, ссолы^[1]) on Vana-Vene leetopissides mainitud rahvarühm, kellega Kiievi-Venel oli sõjaline konflikt. Valdava osa uurijate arvates elasid sossolid praeguse Eesti alal.

Sossoleid mainitakse kontekstis, kus Kiievi-Vene vürst Izjaslav Jaroslavitš olevat 1060. aastal nende vastu sõjakäigu korraldanud ja neile 2000 grivna^[2] (320 kg hõbedat^[3]) suuruse aastamaksu kehtestanud. Evald Tõnissoni hinnangul kaasnes sellega tõenäoliselt külade rüüstamine ja põletamine ning mõne linnuse piiramine.^[1] Järgmise aasta kevadel toimus sossolite ülestõus ja vastusõjakäik, mille käigus nad põletasid maha Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa poolt 1030. aastal nüüdse Tartu kohale rajatud Jurjevi linnuse ja asula. Seejärel pidasid nad Pihkva juures lahingu pihkvalaste ja novgorodlastega, kus venelasi olevat langenud tuhat, sossoleid aga arvutult. Ain Mäesalu peab Vene poolel langenute hulga mainimist hämmastavaks, sest tavaliselt kroonikad nii suuri kaotusi ei tunnista.^[4] Lahingu võitjat ei mainita, aga Mäesalu arvates võisid edukamaks pooleks olla ka sossolid, kuna järgneva 50 aasta jooksul leetopissid Vene vürstide Eesti alale suunduvatest sõjaretkedest juttu ei tee.^[5] Andres Tvauri hinnangul näitavad arheoloogilised leiud, et sossolite poolt hävitatud Tartu asulat ei taastatud. Linnus ehitati küll uuesti üles, kuid see seisis järgnevatel sajanditel enamasti kasutamata ja mehitamata.^[6] Mauri Kiudsoo meelest saab hilisemate aardeleidude nappuse põhjal järeldada, et ääremaastunud on veel laiem piirkond. Ta seletab seda kirjalikes allikates mainimata jäänud ulatuslikuma hävitustööga, mille põhjustasid karistusaktsioonid ajutiselt Novgorodi alluvuses olnud ja sossolite ründamises osalenud läänemeresoomlaste vastu.^[7]

Sofia I leetopiss on need sündmused sõnastanud nii:^[8]

„Samal suvel läks Izjaslav sossolite vastu ja pani neid maksma andamit 2000 grivnat aastas. Nemad aga olles [algul] nõus maksma, ajasid maksukogujad minema; kevadel [seega aastal 1061] aga tulid ja vallutasid külad Jurjevi ümbruses, põletasid linnuse ja majad ning tegid palju kurja, jõudes sõdides kuni Pihkvani. Ja nende vastu läksid taplusse pihkvalased ja novgorodlased, venelasi langes 1000, sossole aga arvutult.“

Leetopissidest ei selgu, kes sossolid täpsemalt olid ja üheski muus allikas neid ei nimetata. Andres Tvauri järeldab sossolitele määratud maksu suurusest (2000 grivnat), et tegu pidi olema suure ja jõuka piirkonnaga (ka Novgorod maksis kuni 1014. aastani Kiievile sama suurt aastamaksu), kus leidus nii maksustatav kui maksu kokkukogumiseks vajalik valitsemisstruktuur.^[8]

Sossolite küsimust uurinud autorid on välja pakkunud erinevaid oletusi. 18. sajandi ajaloolased Vassili Tatištšev ja Ivan Boltin arvasid, et sossolid olid Kura- või Preisimaa asukad.^[9] Sossoleid on seostatud ka Läti kirdeosas asunud Adsele maakonnaga.^[10] Artur Vassar tuli 1954. aastal välja ideega, et sossolite all mõeldi talupoegi, kelle feodaalseid koormisi oli uue maksustamisega tõstetud ja kes selle vastu üles tõusid. Tema nägemuses kuulusid 1061. aasta sündmused kokku samaaegsete feodalismivastaste mässudega Venemaal. Tvauri hinnangul puudub siiski igasugune alus toimunut talurahvaülestõusuks pidada, kuna Vassari seletus rajaneb vaid klassivõitluse ideele, tolleaegse nõukogude ajalooteaduse kaanonile, millega vastollu minevate kirjutiste avaldamine polnud võimalik. Vassarit järgides pidas ka Jüri Selirand algselt sossoleid üldiselt maarahvaks, kuid muutis hiljem oma seisukohta.^[3][9] Valdav osa uurijaid paigutab sossolid aga mõnda konkreetsesse piirkonda tänapäeva Eesti territooriumil. Levinumad oletused seostavad neid kas Saaremaa, Loode-Eesti (Harjumaa ja/või Revalaga) või Sakalaga.

Saarlastega samastas sossolid esimesena baltisaksa ajaloolane Carl Friedrich Wilhelm Russwurm, ehkki ilma lähema põhjenduseta. Paul Johansen leidis, et sõna sossol meenutab muinasskandinaavia etnonüümi sýslur (tuletis sõnast sysla, mille üks tähendusi on "maa"), millega tähistati ennekõike saarlasi (Saaremaad nimetati Eysysla) ja Lääne-Eesti (Adalsysla) asukaid, harvem ka kogu Eesti ala elanikke. Johanseni seisukohta toetanud Herbert Ligi arvates osutab saarlastele samuti nende jõukus ja sõjaline tugevus, nagu ka sossolite vastusõjakäigu toimumine kevadel, mil nad said Jurjevi ja Pihkvani tungimiseks kasutada veeteed.^[3][9] Herbert Ligi arvamust on jaganud Priit Ligi^[9] ja Ivar Leimus.^[11] Samal seisukohal on olnud Marika Mägi, kes oletas, et sossolite-saarlaste vastu suunatud sõjakäik leidis aset talvel, mil oli võimalik üle jää Saaremaale tungida ja saarlased vastasid sellele, sõites kevadel oma laevadega mööda Kesk-Eestit läbivat veeteed Tartuni.^[12] Hiljem muutis Mägi oma arvamust ja on argumenteerinud Loode-Eesti variandi kasuks.

Sossolid paigutas Loode-Eestisse esimesena Nikolai Karamzin, kes on ühtlasi varaseim teadaolev sossolite päritolu küsimuses arvamust avaldanud autor. Kuna mõnedes leetopissides on sossolite nime kõrvale lisatud etnonüüm kolõvantsõ (Kolõvan on Vene allikates Tallinna nimi), siis järeldas ta, et sossolid elasid Tallinna ümbruses. Samas on seda lisandit peetud hilisemate kroonikakirjutajate täienduseks (Kolõvan esineb leetopissides esimest korda alles 1223. aastal). Toetades sossolite määratlemist harjulaste ja/või revalastena leiavad Evald Tõnisson ja Andres Tvauri, et isegi kui see on hilisem lisandus, siis lisati ta mingil põhjusel, näiteks vähetuntud sossolite nime tähenduse lugejatele selgitamiseks.^[1][9] Kolõvantsõ-seosele viidates peab ka Ain Mäesalu kõige usutavamaks sossolite pärinemist Harjumaalt.^[5] Sossolite identifitseerimine harjulastena/revalastena on tõenäoline ka Mauri Kiudsoo meelest.^[7] Tvauri toob veel välja, et Harjumaa ja Revala moodustasid etniliselt ühtse ala, mille elanikke võidi tähistada ühise etnonüümiga.^[9] Samas märgib Jüri Selirand, et harjulased olid leetopissides tuntud hoopis "tšuudide" nime all.^[3]

Nii Tõnissoni kui ka Tvauri arvates räägib Loode-Eesti kasuks ka Vene valitsejate varasem huvi selle koha vastu. Leetopissid kirjeldavad kaht 1054.–1055. aasta paiku Loode-Eestisse tehtud sõjakäiku (üks neist Keava linnuse vastu). Tõnissoni ja Tvauri arvates on loogiline järeldada, et ka järgmine, sossolite vastu suunatud retk, suundus samasse Harju-Revala piirkonda.^[1][9] Kuna leetopissides 1054.–1055. aastasse paigutatud sõjaretkede sellist dateerimist on hinnatud ebausutavaks, peab Tvauri võimalikuks, et Keava ründamine toimus hoopis 1060. aastal ja tegemist oli sama sündmusega, millest räägib sossoleid puudutav kroonikalõik.^[8]

Mõlemad autorid jagavad ka Paul Johansoni arvamust sossolite nime seotuses muinasskandinaavia sõnaga sysla ("maa"), kuid erinevalt Johansonist leiavad nad, et see pärineb sossolitevastasest sõjakäigust osa võtnud skandinaavlastelt, kes kutsusid nii kogu Eesti ala asukaid. Tõnissoni järgi olid "maad" (mitte muinaskihelkonnad nagu traditsiooniliselt arvatakse) peamine territoriaalne üksus Eesti alal ja sossolid tähistas "maa rahvast".^[1][9]

Varem sossoleid Saaremaaga sidunud Marika Mägi on hiljem arvanud, et tegu oli hoopis Adalsysla ehk Loode- ja Lääne-Eesti asukatega, osutades Keava ründamisele ja "kolõvantsõ" nimele. Samas on ta endiselt seisukohal, et kevadel kui teedelagunemise ajal aset leidnud sossolite vasturetk pidi toimuma laevadega. Kõige usutavamaks peab ta liikumist mööda Narva jõge, Peipsi järve ja Emajõge Tartuni ning pärast Velikajal Pihkvani.^[13]

Sossoleid on sakalastena käsitlenud Ernst Bonnell, Jānis Zutis ja Igor Šaskolski. Nende arvamust jagav Jüri Selirand leiab, et Sakala oli Vene võimu Tartu tugipunktile lähim jõukas piirkond Eestis ja vürst Izjaslavil pidi olema huvi seal oma kaubanduslikke huve sõjaliselt kindlustada. Selirand seostab mõnede 11. sajandisse dateeritud Sakala ja Ugandi linnuste mahapõlemise ja teiste tugevdamise just Izjaslavi retkega sossolite vastu, millele järgnes sossolite-sakalaste vastuaktsioon, kus tema hinnangul osales tõenäoliselt ka ugalasi ja piirkonnas kaubandushuve omavaid saarlasi.^[3] Andres Tvauri, eelistades sossolite paigutamist Harjumaale-Revalasse, peab samas selle kõige veenvamaks alternatiiviks just Sakala-hüpoteesi, tuues põhjuseks Sakala läheduse Tartule (võrreldes Saaremaaga).^[9]