Mehaanika

See artikkel räägib füüsika harust; tehnika haru kohta vaata artiklit Mehaanika (tehnika).

Mehaanika (ka mehhaanika; vanakreeka keele väljendist μηχανική τέχνη, mekhanikē tekhnē 'masinate ehitamise kunst') on füüsika haru, mis uurib tahkete kehade, vedelike ja gaaside liikumist, selle liikumise põhjusi ja tagajärgi.^[1] Mehaanikaks nimetatakse ka seadmete ja aparaatide konstruktsioonilist osa üldse või ainult seda osa, mis teostab nende toimimiseks vajalikku mehaanilist liikumist.

Mehaanika ajalugu ulatub välja Antiik-Kreekasse, kus peamisteks alusepanijateks peetakse Aristoteleset ja Archimedest. Klassikalisele mehaanika alusepanijateks peetakse varauusajal tegutsenud Galileod, Keplerit ja Newtonit. Kuni 19. sajandini arvati, et kõik füüsikalised nähtused on seletatavad mehaanika seaduste abil. Füüsika on sellest ajast kasvanud laiemaks, kui mehaanika. Lisaks on tänapäeval teada, et leidub kehasid ja jõude mida klassikaline mehaanika kirjeldada ei suuda. Näiteks on Newtoni mehaanika vaid tegelikkuse lähendus, mis näiteks relativistlike süsteemide puhul ei ole rakendatav (nende puhul on tarvis rakendada relatiivsusteooriat). Ometi jääb mehaanika koos oma mõistetega, nagu seda on mass ja jõud, füüsika üheks aluseks.

• Klassikaline mehaanika (kirjeldab makroskoopiliste kehade liikumist, selle liikumise põhjusi ja tagajärgi)
• Statistiline mehaanika (kirjeldab paljudest osakestest koosnevate süsteemide käitumist, näiteks termodünaamikas)
• Relativistlik mehaanika (mehaanika, kus liikumiskiirus on valguse kiiruse lähedane ja arvesse peab võtma erirelatiivsus- ja üldrelatiivsusteooriat)
• Kvantmehaanika (kirjeldamiseks mikroskoopiliste objektide liikumist)