Megara koolkond

Megara koolkond on vanakreeka filosoofiakoolkond, mille rajas Sokratese õpilane^[1] Eukleides Megarast ja mille põhiline tegevusaeg oli 4. sajandil eKr.

Diogenes Laertiose järgi kutsusid Eukleidese esimesed järglased ennast megaralasteks, kuid hiljem on neid nimetatud eripärase argumenteerimisviisi tõttu ka eristikuteks (kreeka keeles ἐριστικοί) ja dialektikuteks (kreeka keeles διαλεκτικοί).^[2]

Megara Eukleidese järglasteks koolkonna juhi positsioonil olid Ichthyas, Kleinomachos ja Stilpon^[3] Eukleidese õpilastest väärib mainimist veel Eubulides, kelle õpetustega on seotud Diodoros Kronose tegevus loogika valdkonnas. Vanematest Megara koolkonna esindajatest väärivad veel nimetamist Thrasymachos Korintosest, Nikarete, Pasikles ja Bryson Ahhaiast.

Megara koolkonna esialgse õpetuse aluseks oli sokraatlise ühtse headuse ühendamine eleaatide püsiva ning muutumatu ühtsuse ideega, kuid hiljem muutus aina olulisemaks töö loogika valdkonnas. Seetõttu on küsitav, kas Megara koolkonna puhul on üleüldse võimalik kõneleda ühtsest koolkonnast või peaks dialektikuid teistest megaralastest eristama. Samas olid loogika ja tõestamisega seotud küsimused olulised koolkonna rajalalegi.^[4] Noorematest dialektilise koolkonna esindajatest väärivad nimetamist Apollonios Kronos, Euphantos, Dionysios Chalkedonist, Philon Dialektik, Alexinos ja Panthoides.

Oma tööga loogika valdkonnas olid dialektikud stoikute eelkäijad ning väidetavasti oli Zenon Kitionist üks Stilponi õpilastest.^[5] Stilponi õpilastest Eretria Menedemosest ja Phleiusi Asklepiadesest^[6] said Elise-Eretria koolkonna olulised esindajad ning seetõttu on seda kooli tihedalt seotud ka Megara koolkonnaga.