Lembit (suurtükipaat)

Lembit
Teenistuskäik
Venemaa keisririik
Nimi	Bobr (Бобр)
Ehitaja	Neeva laevatehas
Kiil pandud	1906
Vette lastud	1907
Teenistuses alates	1908
Teenistuse lõpp	1918
Saatus	Langes sakslaste valdusse
Teenistuskäik
Saksa Keisririik
Nimi	Biber
Teenistuses alates	04.1918
Teenistuse lõpp	11.1918
Saatus	Laev anti Eesti merejõudele
Teenistuskäik
Eesti
Nimi	Lembit
Teenistuses alates	1918
Teenistuse lõpp	1927
Saatus	Lõigatud vanarauaks
Laeva üldandmed
Klass ja tüüp	Giljak, suurtükilaev
Veeväljasurve	990 t
Pikkus	65,6 m
Laius	10,97 m
Süvis	3,22 m
Sõsarlaevad	kokku 4
Peamasinad	2 aurumasinat koguvõimsusega 868 hj
Käiturid	2 sõukruvi
Kiirus	12,5 sõlme
Sõidukaugus	1100 miili
Meeskond	10 ohvitseri + 138 madrust
Relvastus	2x120 mm ja 4x75 mm kahurid, 3x7,62 mm kuulipildujat, 60 meremiini

Lembit oli Vene Keisririigis ehitatud ja hiljem Eesti merejõudude kasutuses olnud Giljak-klassi suurtükilaev (toonases kõnepruugis suurtükipaat). Oli Eesti riigi esimene lahinguvõimeline sõjalaev.

Kandis ka nimesid Bobr ja Biber.

Suurtükilaev algse nimega Bobr ehitati 1907. aastal Peterburis Neeva laevatehases oma klassi 2. laevana. Kiil pandi maha 1906, vettelaskmine toimus 1907 ja teenistusse võeti laev 6. augustil 1908. Kogu laevaklass planeeriti rannikukaitseteenistuseks Kaug-Idas, kus ta pidi olema kasutatav suurtel jõgedel ja rannikul. Põhiülesanne oli maismaajõudude toetamine tulega. Laeva süvis pidi saama minimaalne, kasutamiseks peamiselt Amuuri jõel. Kui laevad valmisid, saadetigi nad pikale reisile ümber Euraasia.

Bobr alustas koos sõsarlaevaga teekonda Kaug-Itta 30. novembril 1908. Peagi selgus aga tõsiasi, et suurtükipaadid pole piisavalt merekõlbulikud selliseks reisiks. Masinad olid nõrgavõitu ja tänu väikesele süvisele kõikusid laevad laines rängalt. Kokkuvõttes kutsuti kõik 4 laeva, 2 osaliselt juba poolelt teelt, tagasi. Lisaks langes Kaug-Idas ära vajadus nende laevade järele, sest kohapeal oli jõelaevastiku jaoks vahepeal välja töötatud sobivam laevatüüp.

Läänemere laevastikus sai Bobrist esmalt õppelaev, aga peagi arvati ta 2. miinidivisjoni koosseisu ja hakkas baseeruma Viaporis. Laev sai ka miinirööpad.

Esimeses maailmasõjas osales Bobr Liivi lahes meremiinide veeskamisel ja seejärel maavägedele tuletoetuse andmisel. Paiknes 1917. aastal Turus.

Aprillis 1918 langes laev koos sõsarlaevaga Giljak Turus Soome kodusõja käigus peale tungivate Saksa ja Soome üksuste kätte, kuid sakslased ei andnud seda, erinevalt sõsarlaevast, soomlastele üle. Selle asemel tõid nad laeva Tallinna ja nimetasid Biberiks.

Teise versiooni järgi jäi Bobr 1918. aasta algul toimunud laevastiku Jääretkest Tallinna maha, langedes sakslaste kätte.

Laev sai Saksa võimude valduses Tallinnas ujuvtöökojaks ja talt eemaldati osaliselt relvastus.

Novembris 1918 võtsid eestlased laeva lahkuvatelt sakslastelt üle ja nimetasid 18. novembril 1918 Lembituks. Sellest sai (koos vahilaevaga Laene) Eesti merejõudude esimene sõjalaev, millele heisati Eesti lipp.

Laev oli ülevõtmisel halvas tehnilises ja olmelises seisukorras. Mehhanismid olid lõhutud, suurtükkidel puudusid lukud ja elu- ning toitlustustingimused olid puudulikud. Komandöriks sai 27. novembril mitšman Priidik Kriisk, kes polnud aga ülesannete kõrgusel. 6. detsembril toimus siiski esimene proovi-väljasõit Tallinna lahel. Remont ja laeva kordaseadmine võttis aega ja laevas kippusid pead tõstma kommunistid. Kutsutud üles punalippu heiskama ja vahepeal korda saanud suurtükkidest isegi linna pommitama. Vastuhakk kulmineerus 17. detsembril. Sellest kõigest teada saanud ja olukorda selgitama läinud üldorganisaator Johan Pitka tagandas esialgse komandöri, viis laevalt kaasa 2 mässuõhutajat ja määras hiljem saadud ametliku volituse alusel uueks komandöriks mitšman Jaan Klaari (jõudis laeva 19. detsembril) ning komandöri abiks vanemleitnant Georg Veigelini. Laevale võeti ka noori hakkajaid kooliõpilasi. 20. detsembril toimusid laevasuurtükkide proovilaskmised.

Esimene väljasõit toimus 23./ 24. detsembri öösel Kunda alla, et toetada Kunda dessanti vastase tagalas. Alates sellest ajast osales Lembit Vabadussõjas kõigis Eesti merejõudude operatsioonides, olles sõja algupoolel sageli Merejõudude juhataja Johan Pitka lipulaev. Võib pidada aktiivseimaks Eesti sõjalaevaks Vabadussõjas.

Muuhulgas sisenes Lembit 1919. aastal vastupealetungi käigus pärast Utria dessandi toetamist Narva jõele ja Landeswehri sõjas Riia operatsiooni käigus Daugava jõele, kus pidas eduka duelli Bolderāja sadamas asunud Saksa suurtükipatareiga.

1919. aasta mai keskel Luuga lahe poole operatsioonile sõites sattus Lembit madalikule, kuid tõmmati kohapeal viibinud dessantlaevade abiga tõsisemate tagajärgedeta vabasse vette ja jätkas sõitu.

„06. mai 1919

Kell 8.45 hom. algas Salatsi pommitamine, esiteks paremast, siis pahemast küljest. Kell 10.30 pommitasime Kuiste küla. Kell 11 sõitsime Heinaste poole. Kell 12.30 hakkasime Heinastet pommitama. Kell 13 läksime kaldale ligemale ja hakkasime jälle Heinastet pommitama. Vahetpidamata kestab pommitamine, kuna "Olev" ja "Kalev" ja "Lembit" auruvene suurtüki tule kaitse all dessanti Heinaste sadamas maale saata katsuvad. Seal võetakse neid tugeva kuulipilduja tulega vastu ja vaenlase patareid annavad tuld dessantlaevade peale. Kell 15.10 tulid dessantlaevad tagasi. Võtsime vastu käest haavatud leitnant Hüppleri ja surma saanud meredessandi pataljoni mehe. Kell 13.30 tuli merejõudude juhataja "Tasuja" pealt "Lembitu" peale. Kell 16.20 hakkasime jälle Heinastet, pommitama. Merejõudude juhataja sõidab ühest laevast teise "Lembitu" auruvenega. Kell 20.45 laskis vaenlane 5 neljakümnekahe liinilist pommi "Lembitu" peale; muutsime kohta. Kell 21.15 algas "Lembitu" pommidest sünnitatud tulekahi Heinastes.“

Pärast Vabadussõda kasutati Lembitut sageli kadettide õppelaevana.

Õppelaskmistel toimunud õnnetuse järel, kui üks 120 mm suurtükk lasu ajal purunes (oli ka kaks hukkunut^[1]), vahetati mõlemad peakaliibri suurtükid 102 mm vastu välja. Sarnased suurtükid olid ühtlasi Merejõudude hävitajatel.

Maailmasõja järgseks ajastuks, mil oli hakatud ehitama moodsamaid ja efektiivsemaid sõjalaevu, oli Lembit juba tehniliselt ja mingil määral ka moraalselt vananenud. 1920. aastate teisel poolel toimunud sõjaväereformide käigus otsustatigi vanamoeline alus teenistusest välja arvata. 15. jaanuaril 1927 kustutati suurtükilaev Lembit laevade nimekirjast ja langetati lipp. Seega teenis ta Eesti Vabariiki 8 aastat, 1 kuu ja 27 päeva. Lembit lammutati vanarauaks, osa esemeid anti Sõjamuuseumile ja osa relvastusest jäeti ka Merejõududele.

Giljak-klassi laevadele oli iseloomulik väike süvis, mis pidi võimaldama sõitu jõele ja ranniku lähistel. Väike süvis saavutati muuhulgas soomuskaitsest loobumise hinnaga. Vaid komandosilla ehitis oli soomustatud 20 mm ja tekid 12 mm. Väike süvis tegi laeva aga vähem kõikumiskindlaks. Viga püüti parandada lisakiilude paigaldamisega, mis suurendas aga laeva pöörderaadiust.

Relvastus oli laeva väiksuse kohta kahe 120 mm ja nelja 75 mm kahuri näol üsna eeskujulik, võimaldades head tuletoetust rannikule. 120 mm Canet' kahuri laskekaugus oli umbes 11 km ja mürsu kaal üle 20 kg.

Laeval oli kokku 4 rooliratast, neist 1 ahtrisillal. Iga rooliratta juures oli kompass, masinatelegraaf ja kõnetoru. Paate oli laeval kokku 5: 8,5 m pikkune aurupaat, 14-aeruline barkass, 6-aeruline sõudepaat, julla ja lisaks veel üks väike aerupaat.

Algul oli laeval 2 masti, kuid hiljem jäi alles vaid vööripoolne. Neli aurukatelt, mis mahutasid ühtlasi 10 t vett, olid väljundatud kahekaupa kahte korstnasse. Söevaru oli 60 t, maksimaalselt sai siiski peale võtta ka 100 t. Aurumasin on 3 paisumisega (3 silindriga) ja kolvikäik 380 mm. Jätkuv võimsus saadi u 800 hj. Ankrukett oli üle 200 m pikk ja 20 hj ankrupeli suutis hiivata 12 m/min. Laeval oli 14 kuivenduspumpa kogujõudlusega 75 t/h.

Meeskonnas oli ette nähtud 10 ohvitseri: kapten, üks kõrgem ohvitser, veel viis ohvitseri, kaks insener-mehaanikut, arst.

Lembitu 120 mm kahurite kaks kilpi viidi pärast laeva lammutamist Naissaarele, kus olid hiljem kasutusel mingi laskepesa püsikaitsena. Tänapäeval on üks kilp viidud Lennusadama angaari ekspositsiooni ja on selle jaoks ehitatud ümber.

Teine kilp asub praegu Naissaare Lõunakülas. See on vale nime all arvel tehnikamälestisena.^[2]

• Laine (vahilaev)
• Lembit (allveelaev)

• Mati Õun. "Suurtükipaat "Lembit"". // Eesti merejõudude laevu 1918–40. Sentinel. Tallinn 2014. Lk 18–29
• Mati Õun, Hanno Ojalo. "28. Suurtükilaev Lembit. 1908". // 100 Eesti laeva. Varrak. Tallinn 2015. Lk 64–65
• "1927. Suurtükilaev Lembit". // 100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades. Eesti Meremuuseum. Tallinn 2018. Lk 26–27

• Suurtükilaev Lembit (endine Bobr) Tallinna vanas sadamas. Aprill 1919. Eesti Meremuuseumi fotokogu
• Suurtükilaev Lembit. Arvatavasti Vabadussõja ajal. Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv, RA EFA.10.3.3749
• Kadetid Lembitu ahtrisuurtüki juures. 1921. Eesti Meremuuseumi fotokogu

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lembit (suurtükipaat)