Otsedemokraatia

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Otsedemokraatia on politoloogia mõiste, tähistades riigi valitsemisvormi, kus rahvas saab otsustada riiki puudutavaid küsimusi otse, vahepealsete esindajateta. Otsedemokraatia on demokraatia alaliik.

Otsedemokraatlik valitsussüsteem pärineb vanadelt kreeklastelt. Kreeka valitsused ei olnud esindusisikuid, kodanikud valitsesid ise; iga mees oli otsustusorgani eluaegne liige. Tegemist oligi peaaegu täielikuma demokraatiaga või rahva võimuga ajaloos, kui välja jätta see, et naisi ja orjasid ei peetud kodanikeks (neid oli umbes 50% elanikkonnast) ning neil puudus seega ka sõnaõigus otsustusküsimustes.

Ameerika Ühendriikide rajajad (Benjamin Franklin, Thomas Jefferson, John Adams, James Madison) kartsid otsedemokraatiat. Nad muretsesid, et otsedemokraatia korral võib napp enamus hakata teistele oma tahet peale suruma ning valijad ei pruugi olla olukorrast piisavalt hästi informeeritud. Nagu ütles Thomas Jefferson:

"A democracy is nothing more than mob rule, where fifty-one percent of the people may take away the rights of the other forty-nine." (Demokraatia ei ole midagi muud kui enamuse tahte pealesurumine, kus 51% valijatest võib ülejäänud 49%-lt nende õigused ära võtta.)

Levinuim demokraatia vorm on esindusdemokraatia, kus valimistel volitab rahvas enda esindajad parlamenti, kus nad rahva eest otsuseid vastu võtavad. Levinuim otsedemokraatia rakendamise vorme on referendum ehk rahvahääletus.

Rahvahääletuse korral hääletab mõne riigielu küsimuse või seaduseelnõu üle vahetult riigi kodanikkond. See võib olla oma tüübilt obligatoorne (kohustuslik) või fakultatiivne (vabatahtlik). Esimesel juhul näeb riigi põhiseadus ette, et teatud liiki seadusi saab kehtestada või muuta ainult rahvahääletuse korras ja otsus on siduv kõigile riigiorganitele. Teisel puhul tuleb küsimus või eelnõu, samuti juba parlamendis vastu võetud seadus panna rahva­hääletusele, kui keegi on õigustatud seda nõudma (näiteks mingi hulk parlamendi liikmeid). Fakultatiivse referendumi vorm on ka konsultatiivne rahvahääletus ehk plebistsiit või rahvahääletus ad hoc. Sellel hääletusel võib käsitleda iga küsimust, algatajaks võib olla nii valitsus kui ka parlament. Seda tüüpi referendumi tule­mus ei ole siduv, vaid konsultatiivse tähendusega. Vastav regulatsioon võib sisalduda põhiseaduses (nt Prantsusmaa), olla sätestatud eriseadusega (nt Kanada) või määratud rahvahääletuse algatamise otsuses (nt Suurbritannia).

Referendumite kõrval esinevad veel rahvaalgatus ja rahvaküsitlus.

Rahvaalgatus viitab rahva seast tulnud ettepanekutele riigielu küsimuste (enamasti seaduseelnõu) arutamiseks ja otsustamiseks. Tavaliselt on selleks vaja teatud arvu kodanike allkirjastatud ettepanekut, mis esitatakse riigiorganitele (tavaliselt parlamendile), kes peab kas ise küsimusega tegelema hakkama või panema tõstatatud küsimuse rahvahääletusele.

Rahvaküsitlus on seevastu meetod, mille abil saab riik küsida rahva käest siduva iseloomuta arvamust, et saada informatsiooni meeleolude ja seisukohtade kohta.

Nende vormide kõrval on võimalik ka saadiku või mõne seaduse tagasi kutsumine rahva poolt (inglise keeles recall)

Parim otsedemokraatliku riigi näide on Šveits, kus viimase 120 aasta jooksul on 240 korral korraldatud rahvahääletusi seadusandlikes küsimustes.

Vaata ka: Šveitsi referendumid

Šveitsi Konföderatsioon loodi 1291. aastal Rütli Meadow üleskutsel Lucerne’i järve kaldal Uri, Schwyzi ja Unterwaldeni alade vabade talupoegade esindajate poolt ning selle ühenduse eesmärgiks oli vabastada maa Habsburgide monarhia maksunõuetest. Selle ühendusega liitus 1332. aastal Lucerne linn, 1351. aastal Zürich, 1353. aastal Bern, neile järgnesid veel Glarus ja Zug. Konföderatsiooni väed lõid 1386. aastal Sempachi ja 1388. aastal Näfelsi aladel raskelt Püha Rooma Keisririigi valitsejate poolt saadetud vägesid. Nad suutsid säilitada sõltumatuse kuni Napoleoni vägede saabumiseni 1798. aastal.

Šveitsi iseseisvus taastati 1815. aastal Viini Kongressi otsusega, millega ametlikult tunnustati kuningavõimuta Šveitsi Vabariigi olemasolu. Sellele järgnesid rahutud ajad, mis kestsid 1848. aastani, mil võimule tulid liberaalid. Otsedemokraatia õiguslikud alused pandi paika 1874. aasta rahvahääletusega ning rahvaalgatuse (saksa keeles: Volksinitiative, prantsuse keeles: Initiative populaire) põhimõte 1891. aastal.^[1]

Šveitsi otsedemokraatia toimib alt üles põhimõttel, mis tähendab, et rahvahääletust ei saa algatada valitsus ega parlament, vaid ainult rahvas ise – kodanike ühendused, huvigrupid ja parteid. Kui rahvaalgatuse ettepanek on sõnastatud ja vastav eelnõu esitatud, siis vaatab selle üle Föderaalvalitsuse Kantselei, kas see vastab kehtivale õiguskorrale ning ei ole eksitav, reklaamiv või segadust tekitav. Algatus võib puudutada ükskõik millist föderaalseadust (s.h maksu- ja eelarvepoliitikat ning rahvusvahelisi lepinguid), kuid see ei tohi olla vastuolus põhiliste inimõigustega. Algatusele peavad alla kirjutama kõik algatuskomisjoni liikmed (7–27 inimest) ning see sisaldab viiteid kriminaalõiguse sätetele ja tingimusteta taganemisklauslile. Ettepanek avaldatakse Föderaalses Teatajas.

Järgneva 18 kuu jooksul peab algatusgrupp oma algatusele koguma 100 000 kehtivat allkirja. Allkirja võib anda tänavale püstitatud telgis, posti teel või üle veebiplatvormi. Kui nõutud arv allkirju on koos, siis need kontrollitakse üle ja antakse üle Föderaalnõukogu Kantseleile, mis traditsiooniliselt toimub Bernis parlamendipalee esisel väljakul. Föderaalnõukogu on kahekojaline: Rahvusnõukogu ja Kantonite nõukogu nad peavad esitatud eelnõu arutama ja anda oma otsuse kahe ja poole aasta jooksul, kuid seda protsessi on võimalik pikendada veel aasta võrra. Menetluse käigus ei tohi parlament algatuse teksti muuta.

Kui parlament algatuse formaalsetele nõuetele mittevastavust ei tuvasta, toimub 10 kuu jooksul ettepaneku üle rahvahääletus. Ettepaneku seaduseks muutmiseks on nõutavad valijate ja kantonite enamus. Soovi korral võib parlament samale rahvahääletuse esitada ka oma vastuettepaneku.

Föderaaltasandil on ajavahemikul 1893–2020 algatatud 482 allkirjade kogumist, millest rahvahääletusele on jõudnud 219, nendest olid edukad vaid 22 algatust. Esimene rahvaalgatus, mis jõudis eduka lõpuni keelas loomade tapmise ilma eelneva tuimestuseta. Edukad olid ka algatused, mis käsitlesid absindi tarbimist, hasartmänge, tuumaenergiat, keskkonnakaitset, liikmelisust rahvusvahelistes organisatsioonides, juhtide palga suurust, sisserännet, pedofiiliat ja minarettide ehitamist. Tagasilükatute hulgas on tähelepanuväärsemad ettepanekud saata laiali kaitsevägi ja kehtestada kodanikupalk.  

Lisaks föderaaltasandile võib rahvaalgatuse korras algatada ka kantoni ja kohaliku omavalitsuse tasandi õiguskorda muutvaid rahvahääletusi. ^[2]

Politoloog Alar Kilbi hinnangul on Eesti demokraatias otsedemokraatlikke osalusvõimalusi vähe. Mõne otsedemokraatliku elemendi lisamine esindus- ja osalusdemokraatial põhinevasse poliitilisse süsteemi võiks tema arvates olla kodanike jaoks oluline eneseväljenduse vahend valimistevahelisel perioodil, mis aitaks ühtlasi valitud esindajaid kontrollida. Samas ei pruugi kõik erakonnad otsedemokraatlikke mehhanisme toetada, kuna peljatakse, et populistid hakkavad neid süsteemselt kasutama rahva mobiliseerimiseks, samuti võivad kodanikud ise selle vastu olla ja leida, et poliitika tegemine peaks jääma pädevamatele professionaalidele.^[3]

Eesti põhiseaduses on sätestatud rahvahääletus, kuid rahvaalgatuse seadustamine on Riigikogus korduvalt tagasi lükatud.^[4]

Eestimaa Roheliste 2007. aasta Riigikogu valimiste programmis oli ühe nende kolme põhiteema hulgas otsedemokraatia, mis tähendas lubadust seadustada rahvaalgatuslikud seaduslikku jõudu omavad referendumid riigi ja omavalitsuste tasemel.^[5]

Rahvaalgatus oli üks Rahvakogu ettepanekuid.^[6]

2015. aasta Riigikogu valimisteks esitatud parteide valimisprogrammides oli mitmeid otsedemokraatia tugevnemist toetavaid lubadusi: taheti anda rahvale õigus algatada (uusi ja tühistada juba vastu võetud) seaduseelnõusid (Keskerakond, EKRE, Rohelised); kehtestada presidendi otsevalimine (Keskerakond, RÜE, EKRE, EIP); luua valitud saadiku tagasikutsumise mehhanism (EKRE, EIP); viia põhiseadusesse sisse parandus, mille kohaselt rahvahääletus on nõutav „kõigi võimuloovutuste osas rahvusvahelistele organisatsioonidele” (EKRE). Suuremaid muutusi toetasid ennekõike parlamendivälised ja opositsioonilised erakonnad. Valitsusparteid Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid ja IRL ulatuslikumaid muutusi selles vallas ei soovinud.^[3]

• Enamusdemokraatia
• Esindusdemokraatia
• Grupidemokraatia
• Juhitud demokraatia
• Konsensusdemokraatia
• Leppedemokraatia
• Rahvaalgatus
• Sotsiokraatia
• Totaalne demokraatia
• Valgdemokraatia
• Volitusdemokraatia

• Meediakajastusi otsedemokraatiast, rahvahääletus.ee

Tsitaadid Vikitsitaatides: Otsedemokraatia