Otto Tiefi valitsus

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Otto Tiefi valitsus (18. september 1944 – 12. jaanuar 1953) oli Eesti Vabariigi 28. valitsus, viimane põhiseaduslik Vabariigi Valitsus Eestis enne Eesti Vabariigi taastamist 20. augustil 1991.

Otto Tiefi valitsuse tähtsus seisneb Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse katkematus kandmises.

Plaan nägi ette riigivõimu ülevõtmist Tallinnas, seadusliku valitsuse moodustamist ja pöördumist abipalvega lääneriikide poole. Nõukogude Liidu rünnak toimunuks seega iseseisva Eesti Vabariigi vastu, mis oleks andnud lääneriikidele põhjuse sekkumiseks.

17. septembri 1944 õhtul tegi Eesti kindralkomissar Litzmann Hjalmar Mäele teatavaks Eesti mahajätmise otsuse.

18. septembril 1944 õhtul andis Jüri Uluots Otto Tiefile üle valitsuse moodustamise käskkirja: "Sakslased taganevad Eestist. Aeg on tegutseda! Koguge kokku valitsuse liikmed ning asuge tegevusse." ^[1]

Valitsuse koosseisu kuulusid:

• Otto Tief – peaministri asetäitja ja siseminister
• Arnold Susi – haridusminister
• Johannes Klesment (astus ametisse 13. jaanuaril 1945) – kohtuminister
• Kaarel Liidak (suri 16. jaanuaril 1945) – põllutööminister
• Hugo Pärtelpoeg (suri 29. aprillil 1951) – rahaminister (!)
• Voldemar Sumberg – sotsiaalminister
• Juhan Pikkov (suri 3. septembril 1947) – teedeminister
• August Rei (astus ametisse 31. detsembril 1944, kuni 9. jaanuarini 1945, seejärel Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis) – välisminister
• Juhan Kaarlimäe – minister, Informatsiooni Keskuse juhataja
• Johannes Sikkar (alates 20. aprillist 1952) – minister
• Artur Terras (alates 20. aprillist 1952) – minister

1. Valitsuse algkoosseis nimetati ametisse 18. septembril 1944 ja astus ametisse (välja arvatud August Rei, Johannes Klesment ja Rudolf Penno, kes ei viibinud Eestis) 20. septembril 1944, kuid vastav Riigisekretäri teadaanne on dateeritud 18. septembril 1944.
2. Johan Holberg oli algul määratud sõjaministriks, kuid ta keeldus ametit vastu võtmast ja tema nimi kaotati käskkirja Riigi Teatajas avaldatud tekstist.
3. Rudolf Penno oli määratud kaubandus-tööstusministriks (!), kuid ta ei astunud Vabariigi Valitsuse liikmena ametisse ja suri 25. novembril 1951.
4. Valitsemise korraldamise seaduses ettenähtud majandusministri asemel kuuluvad valitsusse kaubandus-tööstusminister ja rahaminister, kuigi need ametikohad olid kaotatud 1929. aastal.
5. Hans Rebane nimetati ministriks August Rei poolt salaja eksiilis 15. jaanuaril 1945, kuid määramine tühistati 24. juunil 1949.
6. Artur Ekbaum ja Johannes Nyman nimetati ministriks salaja eksiilis oktoobris 1945, kuid määramine tühistati 24. juunil 1949, arvates 1. detsembrist 1945.
7. Johannes Sikkar ja Artur Terras nimetati ametisse salaja eksiilis ning nende valitsuse liikmeks olek sai teatavaks alles hiljem.

Esialgu oli sõjaministriks ette nähtud Johan Holberg, kes aga ilmus valitsuse tööleasumise koosolekule alles pärast vandetõotuse andmist, teatas Eestist lahkumisest ja loobus portfellist, mistõttu pole tema nime ka 20. septembril ilmunud Riigi Teatajas trükitud valitsuse moodustamise käskkirjas. Hiljem paguluses hakkasid Johannes Klesment ja Riigivolikogu esimees Otto Pukk nõudma, et ainsa kehtiva dokumendina tuleb tunnistada hoopiski käsitsi kirjutatud käskkirja algteksti, mille peamine erinevus Riigi Teatajas trükitust oligi Johan Holbergi välja jätmine.

Valitsusega samaaegselt nimetati ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja Jaan Maide, sisekaitseülem Juhan Reigo, riigikontrolöri ajutine kohusetäitja Oskar Gustavson, õiguskantsler Richard Övel, riigisekretär Helmut Maandi ja riigisekretäri alaline kohusetäitja Endel Inglist. August Rei ja Rudolf Penno viibisid Rootsis. Raskelt haige Jüri Uluots lahkus Eestist Johannes Klesmenti saatel 20. septembri hommikul.

20. septembril toimusid Tallinnas esimene valitsuse koosolek. 21. septembril 1944 teatas valitsus oma kohustuste täitmisele asumisest, raadio kaudu informeeriti sellest ka välisriike. Valitsuse deklaratsioon maailmale ja eesti rahvale jäi trükkimata, sest Nõukogude pommirünnak lõi rivist välja trükikoja elektrivarustuse.

22. septembril 1944 – vaid mõni tund enne seda, kui Nõukogude Liidu väed Tallinna jõudsid – lahkusid pealinnast viimased valitsusliikmed. Valitsus kogunes Läänemaale Puise randa Põgari külla ning ootas evakueerimiseks lubatud kiirkaatrit Rootsist. Paat saabus aga alles 29. septembril ning sellega põgenes Eestist vaid Helmut Maandi. Kaarel Liidak varjas ennast Nõukogude võimu eest põranda all ning suri 1945. aastal. Valitsuse ülejäänud liikmed arreteeriti ning mõisteti vangi või surma.

12. jaanuaril 1953 nimetas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis August Rei Oslos ametisse Vabariigi Valitsuse eksiilis esimese koosseisu. Alfred Maureri ümber koondunud ringkond ei pidanud uue valitsuse nimetamist seaduslikuks. Samuti väitis Helmut Maandi, et Otto Tiefi valitsuse ametisse nimetamisega ei vabastanud Jüri Uluots ametist omaenda varasemat valitsust, kaasa arvatud sinna Saksa okupatsiooni ajal salaja nimetatud Johan Holberg, Alfred Maurer ja Otto Tief), mistõttu see jäi Otto Tiefi valitsusega paralleelselt ametisse. 24. mail 1953 astusid Torontos ametisse Alfred Maureri poolt Otto Tiefi valitsuse majandusministriks nimetatud Aleksander Kütt ja põllutööministriks nimetatud Ilmar Raamot.

• Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots (1890–1945) – toimetati Rootsi, kus ta ka suri.
• Peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief (1889–1976) – langes punaväelaste kätte ning saadeti kümneks aastaks sunnitööle, hiljem oli sunnitud elama Ukrainas ja Lätis, suri Eestis.
• Välisminister August Rei (1886–1963) – viibis 1940. aastast alaliselt Rootsis, kus ta ka suri.
• Põllutööminister Kaarel Liidak (1889–1945) – suri metsavennana Karksi-Nuias.
• Kaubandus- ja tööstusminister Rudolf Penno (1896–1951) – põgenes Soome kaudu Rootsi, kus ta ka suri.
• Kohtuminister Johannes Klesment (1896–1967) – põgenes Rootsi, suri Ameerika Ühendriikides.
• Rahaminister Hugo Pärtelpoeg (1899–1951) – langes punaväelaste kätte, suri Siberi vangilaagris.
• Haridusminister Arnold Susi (1896–1968) – langes punaväelaste kätte; kaheksa aastat sunnitööd ja viis aastat asumist, Eestisse lubati tal naasta 1960. aastal, suri Eestis.
• Teedeminister Juhan Pikkov (1883–1947) – langes punaväelaste kätte, suri Siberi vangilaagris.
• Sotsiaalminister Voldemar Sumberg (1893–1965) – langes punaväelaste kätte; vabanes sunnitöölt 1954. aastal, Eestisse naasta ei lubatud, suri Venemaal.
• Minister Juhan Kaarlimäe (1901–1977) – langes punaväelaste kätte; kuni 1954. aastani vangilaagris, 1969. aastal arreteeriti uuesti, suri Eestis.
  • Sõjavägede Ülemjuhataja Jaan Maide (−1945) – langes punaväelaste kätte ning lasti 1945. aasta augustis Moskvas maha.
  • Sisekaitseülem Juhan Reigo (1906–1945) – hukati Tallinnas.
  • Riigisekretäri alaline kohusetäitja Endel Inglist (1906–1945) – hukati Tallinnas.
  • Riigikontrolöri ajutine kohusetäitja Oskar Gustavson (1889–1945) – suri, hüpates alla NKGB uurija kabineti kolmanda korruse aknast Pagari tänaval.^[2][3]

Vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2012 avati Tallinnas Metsakalmistul kenotaaf nimeta haudadesse jäänud Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele riigiametnikele.^[4]

• Vastupanuvõitluse päev

• Helmut Maandi. "Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Otto Tief" (Mälestused 1944. aasta sündmustest) – Looming 1988, nr 10, lk 1380–1404.
• Voldemar Pinn. September 1944 – põgenemine. Punane terror ja Läänemaa. Haapsalu, 1992.
• Otto Tief ja 1944.a vahevalitsus. Toimetaja Andres Parmas. Korporatsioon Rotalia, Tartu, 2006.
• Mart Laar. September 1944: Otto Tiefi valitsus. Tallinn, 2007.