Otto Tief

See artikkel on poliitikust; samanimelise matemaatiku kohta vaata artiklit Ott Rünk.

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sünniaeg	14. august 1889
Sünnikoht	Uusküla, Rapla vald
Surmaaeg	5. märts 1976
Erakond	Eesti Maarahva Liit Põllumeeste Kogud
Amet	töö- ja hoolekandeminister (1926–1927) kohtuminister (1927) peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tiefi valitsuses (1944)
Õppeasutus	Peterburi ülikool, Tartu ülikool
Eriala	õigusteadus
korporatsioon Rotalia asutajaliige

Otto Tief VR II/3 (14. august 1889 Sildema talu, Uusküla, Rapla vald – 5. märts 1976 Ahja) oli Eesti poliitik, jurist ja sõjaväelane (kapten), Vabariigi Valitsuse moodustaja ja peaministri asetäitja 1944. aastal.

• 1898–1901 – Alu vallakool
• 1901–1905 – Tallinna 4-klassiline linnakool
• 1905–1908 – Pihkva maamõõdukeskkool
• 1910 – sooritas eksternina lõpueksamid Pihkva gümnaasiumi juures
• 1910–1916 – Peterburi ülikooli õigusteaduskond (vaheaegadega)
• 1916–1917 – kuuekuulised kursused Peterburi ajutises sõjaväeinseneride koolis (tolleaegsete sapöörivägede jaoks pioneeriteenistuse spetsialistide ettevalmistamine), mille lõpetamisel sai lipniku aukraadi.
• 1920–1921 – sooritas Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas riigieksamid (st lõpetas Tartu Ülikooli gradueeritud üliõpilasena, kellele väljastati II järgu diplom).
• 1922 – esitas kirjaliku kandidaaditöö, mille järel anti talle õigusteaduste kandidaadi kraad (cand. iur.) ja väljastati Tartu Ülikooli I järgu diplom (mis 1925. aastal võrdsustati magistrikraadiga).

• 4. detsembril 1918 mobiliseeriti Eesti Rahvaväkke ja määrati inseneriroodu.
• 6. detsembril 1918 määrati Piirivalve Valitsuse kohtujaoskonna juhatajaks.
• 21. detsembril 1918 liitus vabatahtlikult Kalevlaste Malevaga.
• 2. jaanuaril 1919 nimetati Kalevlaste Maleva rühmaülemaks.
• 8. jaanuaril 1919 nimetati Kalevlaste Maleva rooduülemaks.
• 30. jaanuarist kuni 5. maini 1919 – Kalevlaste Maleva pataljoni ülema ajutine kohusetäitja.
• 5. mail 1919 nimetati maleva pealiku abiks.
• Juhtis pataljoniülema kohusetäitjana pealik Leopold Tõnsoni äraoleku ajal Kalevlaste Malevat suvel 1919 (sealhulgas ka Landesveeri sõjas).
• Ja kui Tõnson sõja lõpus malevast päriselt lahkus, siis määrati 11. detsembril 1919 jälle pataljoniülema kohusetäitjaks.
• 25. detsembrist 1919 Kalevlaste Maleva polguülema abi ja ajutine polguülema kohusetäitja.
• Andis 28. jaanuaril 1920 polgu üle uuele ülemale alampolkovnik Oskar Luigale.
• Vabadussõja teenete eest anti talle tasuta maa ja rahaline autasu 125 000 marka. Vabadusristi II liigi 3. järgu teenetemärgi kavaler. Läti Karutapja ordeni 3. järgu kavaler.

• 17. mai 1920 vabastati sõjaväeteenistusest alamkapteni auastmes (1924. aastal alamkapteni auaste kaotati ja kõik alamkaptenid nimetati ümber kapteniteks).
• Oli pärast kommunistide riigipöördekatset Kaitseliidu taastamise üks initsiaatoreid ja Kaitseliidu Toompea malevkonna esimene pealik (1925–1926).
• August-september 1925 läbis reservohvitseride täienduskursused ja osales pioneeripataljoni koosseisus õppustel.
• 15. jaanuar 1927 valiti Kaitseliidu vanematekogu liikmeks (ametis 1927–1933).
• 3. veebruar 1928 nimetati Kaitseliidu Toompea malevkonna pealiku abiks (ametis 1928–1933).
• 19. juuni 1928 astus Vabadusristi Vendade Ühenduse Tallinna osakonna liikmeks (oli 1933–1940 Vabadusristi Vendade Ühenduse Tallinna osakonna aukohtu liige).
• 20. august 1928 valiti Kaitseliidu Tallinna maleva ohvitseride aukohtu liikmeks.
• 1930 anti talle tubli tegevuse eest Kaitseliidus Kaitseliidu Valgeristi hoolsusmärk.
• 1933 lahkus omal soovil (terviseprobleemidele viidates - tegelik põhjus oli aga tõenäoliselt see, et ta ostis omale 1933. aasta kevadel Laitse vallas suure talu - Jaanika talu (ligi 200 hektarit) - ja pühendas edaspidi kogu oma vaba aja sellele) Kaitseliidu vanematekogu koosseisust, palus end vabastada Toompea malevkonna pealiku abi kohustest ja Kaitseliidu tegevliikmest üle viia toetajaliikmeks.
• 16. juunil 1933 arvati Kaitseliidu tegevteenistusest reservi.

• 21. aprillil 1920 nimetati ta Vabariigi Valitsuse otsusega vanemaks kohtuameti kandidaadiks Tartu-Võru Rahukogu juures.^[1]
• 20. mai 1920 asus kohtuameti kandidaadina Tartus oma ametikohustusi täitma.
• 2. juuni 1920 määrati ametisse Tartu 5. jaoskonna kohtu-uurija juurde.
• 24. november 1920 määrati ametisse Tartu 6. jaoskonna kohtu-uurija juurde õigusega iseseisvalt uurimisi läbi viia.
• 21. veebruar 1921 nimetati Tartu 6. jaoskonna kohtu-uurijaks.
• 1921 lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna (II järgu diplomiga).
• 15. veebruar 1922 nimetati prokuröri nooremaks abiks Tartu-Võru rahukogu juurde.
• 22. september 1922 anti talle pärast kandidaaditöö esitamist õigusteaduste kandidaadi kraad (cand. iur.) ja väljastati Tartu ülikooli I järgu diplom (mis 1925. aastal võrdsustati magistrikraadiga).
• 1923 – aktiivne teadustegevus, avaldas aasta jooksul neli artiklit.
• 17. veebruar 1923 valiti ta Tartu Õigusteadlaste Seltsi juhatuse liikmeks ja kirjatoimetajaks (ametis 1923–1928) ning ajakirja Õigus toimetuskolleegiumi liikmeks (ametis 1923–1928).
• 15. juuli 1923 nimetati ta Kohtuministeeriumi nõunikuks (ametis 1923–1926) ja ta kolis Tallinnasse.
• 22. juuni 1926 vabastati ta Kohtuministeeriumi teenistusest seoses III Riigikogu liikmeks valimisega (Riigikogu liige 1926–1929).
• 23. jaanuar 1928 sai vandeadvokaadiks.
• 1928. aasta lõpus valiti ta Tallinnas tegutseva Eesti Õigusteadlaste Seltsi abiesimeheks (ametis 1928–1932).
• 10. juuli 1929 asus tööle Eesti Maapanga juriidilise nõuandjana (ametis 1929–1944).
• 11. juuni 1938 valiti Advokatuuri Nõukogu liikmeks.

• 11. august 1917 valiti Eesti rahvusväeosade moodustamisel XII Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatva Komitee liikmeks.
• 29. september 1917 valiti XII Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatva Komitee teiseks abiesimeheks.
• 19. november 1917 valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liikmeks.
• detsember 1917 valiti XII Armee Eesti Sõjaväelaste Täidesaatva Komitee esimeseks abiesimeheks.
• 9. jaanuar 1918 valiti Tallinnas toimuva II ülevenemaalise eesti sõjaväelaste kongressi juhatajaks.
• 11. jaanuar 1918 valiti Eesti Sõjaväelaste Nõukogu liikmeks.

• Oli aastatel 1926–1929 Riigikogu III ja 1932–1934 Riigikogu V koosseisu liige.
• 1926-1927 oli töö- ja hoolekandeminister Jaan Teemanti II valitsuses.
• 1927 oli kohtuminister Jaan Teemanti III valitsuses.

• 18. septembril 1944 moodustas ta Otto Tiefi valitsuse. Valitsuse algne koosseis nimetati ametisse 18. septembril 1944 ja astus ametisse 20. septembril 1944, kuid vastav riigisekretäri teadaanne on dateeritud 18. septembril 1944.

NKVD vahistas 10. oktoobril 1944 Tiefi ja 2.–3. juulil 1945 mõistis NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegium Moskvas talle kodumaa reetmise eest kümneaastase vangistuse – 10+5 (ehk vabadusekaotus tööparanduslaagris kümneks aastaks, millele lisandus poliitiliste õiguste kaotus viieks aastaks).^[2]

Pärast vangilaagrist vabanemist elas Tief aastatel 1954–1956 Ulutau rajoonis Kasahstanis, kus töötas maakorraldajana. Tal oli keelatud Eestisse tulla.

1955. aasta diagnoositi Tiefil korduv infarkt, ta sai II grupi invaliidsuse. Ta lahkus töölt ja hakkas taotlema luba Eestisse asuda. 15. mail 1956 sai ta Ulutaust tähtajatu passi ning sõitis Tallinna, kuhu tal alaliselt jääda polnud võimalik, kuna puudus sissekirjutus, mille hankimine karistuse tõttu oli keeruline. Lihtsam oli saada sissekirjutust maale ja nii asuski ta elama oma õe Leena Massovi juurde Rapla rajooni. 1956. aasta sügisel õnnestus saada ka kvalifikatsioonile vastavat tööd maakorraldusinsenerina sovhooside peavalitsuses.

Eesti NSV-s otsustas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) Tiefi saada oma teenistusse, kuid kohtumisel Eesti NSV RJK esimehe Ivan Karpoviga keeldus Tief kaastööst, mille tulemusel sovhooside peavalitsus vallandas Tiefi 1. juulil 1958 töölt ja ta lahkus Eestist sugulase juurde Donbassi Mospõne linna. Elades seal, käis ta siiski igal suvel Eestis. Selle eest viis KGB ta 1959. aastal esialgu oma hoonesse Pagari tänavale ja edasi Moskvasse. Tiefile tehti ettepanek asuda elama Rootsi ja töötada seal KGB heaks.^[3]

1965. aastal kolis Tief Läti NSV-sse Heinastesse. Elu lõpuaastal asus Tief taas Eestisse ning oli ravil Ahja haiglas, kus ta suri 5. märtsil 1976.

Otto Tiefi koolivend Pihkva maamõõdukoolis, Artur Adson, kirjeldab noorukieas Tiefi nii:

„Kõige neitsilikum neist [Adsoni koolivendadest] tundus Otto Tief. Väheldast kasvu, heledapäine, roosakate põskedega ja kuidagi nagu lapseliku naerulaadiga, võinuks ta sattuda kamba Benjaminiks, kuid selles pealtnäha rohelises noorukis peitus midagi, mis tekitas tema vastu respekti. Ta väheldane korpus kätkes hästiarenenud muskleid ja sitkust justkui teraspoisil või Saaremaa hobusel. Ja vaimult ta mõjus isegi nagu autoriteedina. Oma olemusega. Ilma et ta seda oleks taotlenud. Selge mõistus, lahtine pea, rahulik käitumine ja kaine pilk tõstsid teda nagu juhtivale kohale – vähemasti minu silmis. Ja ma ei tea, et keegi koolivendadest tema üle nalja oleks heitnud, teda kuidagi üleolevalt oleks arvustanud või taga rääkinud. Ta pärines vist Harjumaalt, kehvast lasterikkast talust, kus pole mahti lapsi väga jälgida, kuid mõjus hästikasvatatuna ja oli moraalis range.“

– (Indrek Paavle. "Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief". Tartu: Rahvusarhiiv, 2014, lk 339)

Vabadussõja-aegsed Kalevlaste Maleva kaasohvitserid on teda iseloomustanud:

„Vaikne, tagasihoidliku väikese kõnega. Mõtleja.“

– (Indrek Paavle. "Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief". Tartu: Rahvusarhiiv, 2014, lk 108)

28. jaanuaril 1920 Kalevlaste Maleva polgu ülemaks saanud alampolkovnik Oskar Luiga on teda iseloomustanud:

„Leitnant Tief on tasane tagasihoidliku iseloomuga inimene. Oma kohuseid täidab hästi ja ausameelselt. Vilumus teenistuses on rahuldav, kuid töös on temal palju initsiatiivi ja energiat. Sõjas on leitnant Tief vahva ohvitser olnud, ehkki distsipliini pidamise suhtes natuke soovida jätab, sest rahvaväelastega ümberkäimises on ta natuke pehme ja tagasihoidlik. Vahekord rahvaväelastega hää. Riigivarandustega käib ausalt ja kokkuhoidlikult ümber. Sõjategevuses on leitnant Tief peaaegu kõigist lahingutest, mis kalevlastel olnud, tegelikult osa võtnud ja kokkuvõttes on tema sõjategevus hää.“

– (Indrek Paavle. "Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief". Tartu: Rahvusarhiiv, 2014, lk 116)

Soomusrongide diviisi ülema abi alampolkovnik Arnold Hinnom lisas atestatsioonile omakorda oma hinnangu:

„Leitnant Tiefi tunnen, võin juurde lisada, et üks meie parematest ja kasulikumatest ohvitseridest on.“

– (Indrek Paavle. "Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief". Tartu: Rahvusarhiiv, 2014, lk 116)

Erinevalt ülematest ei pidanud aga Kalevlaste Maleva sõdurid Tiefi üleliia "pehmeks" või liberaalseks. Vastupidi, teda on kirjeldatud kui karmi käega juhti. Näiteks reamees Tõnis Künnapuu meenutas, et Tief oli lubanud ta sõjakohtu alla anda, kui mees ei saanud hakkama laskemoona transportimiseks vajalike hobuste hankimisega. Mälestuste koguja aga kommenteeris, et pealik Tief kasutas vajaduse korral sageli selliseid ähvardusi, mis ka mõjusid.^[4]

Kalevlaste Maleva võitlejate seas oli Tief igatahes hinnatud pealik ja tema läbisaamine sõduritega hea. Seda näitab oktoobris 1919 ilmunud malevlaste ajakiri, milles pealik Tiefi iseloomustatakse tögamisi nii:

„Leitnant – jurist, maamõetja, strateeg ja insener. Et aukraad ametile ei wasta – kraemärkisi ei kanna. Kordab iga lauset kaks, kui õnnestub ka kolm korda. Ajab korralikult habet ja naeratab hapu-magusalt. Armastab tihti oma käskusi ära unustada, kätt surub kõigile lahkelt, keelt kunagi ei näita.“

– (Indrek Paavle. "Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief". Tartu: Rahvusarhiiv, 2014, lk 116)

Augustis-septembris 1925 läbis Tief kahekuulised reservohvitseride täienduskursused ja osales pioneeripataljoni koosseisus Otepää manöövritel. Kursuste lõpetamise järel otsese ülemuse koostatud hinnangus kapten Otto Tiefi kohta pole varasemate iseloomustustega võrreldes suurt midagi uut:

„Väga õiglaselt hindab alluvaid ning kaasteenijaid. Kohuseid täidab täpselt ja kunagi ei tarvita meeldetuletamist ega juhtnööre. Iseloomu poolest väga viisakas, tasane ja tagasihoidlik. Alati rahulik ja külmavereline. Iseäralist algatusvõimet ülesse ei ole näidanud, kuid püüab alati töö organisatsioonisse muudatusi ja uuendusi sisse võtta – mõni kord eduga. Otsustab aeglaselt – järelekaaluvalt – kuid alati annab õige otsuse ja on kindel selle peale. Töö juures suure energiaga ja huviga – tihtipeale alluvate vigade otsimisega ning kritiseerimisega aega raisates. Kaine – hasartmängudest osa ei võta. Omab häid teadmisi pioneeriasjanduse alal. Hoolega käib riigivarandusega ümber. Seltskonnas tasane, viisakas. Hästi distsiplineeritud. Tervis – väga hea. Üldine kokkuvõte – väga hea.“

– (Indrek Paavle. "Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief". Tartu: Rahvusarhiiv, 2014, lk 124)

Alates 1930. aastast Otto Tiefi alluvuses Eesti Maapanga juriidilises osakonnas töötanud Theodor Männik iseloomustab Eesti Maapanga juriskonsult (juriidilist nõuandjat) Otto Tiefi järgmiselt:

„Silma torkas tema iseloomu põhiomadusi: äärmine tasakaal ja rahulikkus. Temaga aastakümneid suheldes pean ausalt tunnistama, et ma pole kordagi tema suust kuulnud ei kõrgendatud häält ega närvilisi liigutusi. Tema kõne, käitumine ja esinemine on kogu aeg jäänud ühtlaselt tasaseks, rahulikuks ja äärmiselt korrektseks. Ka raskemates ja keerulisemates olukordades pole ta eales kaotanud rahu ega tasakaalu.“

– (Indrek Paavle. "Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief". Tartu: Rahvusarhiiv, 2014, lk 147-148)

Koos Otto Tiefiga GULAG-i vangilaagris viibinud Arnold Susi kirjutab oma mälestuste raamatus, et Tief jäi iseendaks ka äärmuslikes vangilaagri tingimustes:

„Ikka vankumatult rahulik ja enesekindel nagu ränikivi, teiste vastu tähelepanelik ja korrektne ning abivalmis, oskas ta siiski distantsi pidada, nii et keegi teda ei tüüdanud ega puudutanud, temast mindi aupaklikult mööda.“

– (Arnold Susi. "Võõrsil vastu tahtmist. Mälestusi vangiajast ja laagripõlvest". Tallinn: Eesti Päevaleht, 2011, lk 275)

Füüsiline töö ja tervisesport olid Otto Tiefi kui Kalevi spordiühingu "eluaegse liikme" jaoks tähtsal kohal. Tief armastas üle kõige ujuda ja harrastas seda kõrge vanuseni. Tema sõber ja koolikaaslane Pihkva maamõõdukooli päevilt, Artur Adson, meenutas veel aastaid hiljem, kuidas Ott olnud kõigist poistest ainus, kes julges ujuda üle Velikaja jõe (Pihkva Emajõgi), ehkki Tief ise seda eriliseks saavutuseks ei pidanud, sest oli ujunud ka jõge mööda Pihkvast Korõtovo külla, mis tegi oma kolm-neli kilomeetrit.

Otto Tiefi tütar Lilian mäletab, et isa ujus Narva jões vastuvoolu ühe jutiga seitse kilomeetrit ning armastas kõrgus- ja kaugushüpet ning jooksmist.

Samuti armastas Tief puid lõhkuda, mida ta tegi samuti kõrge vanuseni.

Füüsise kõrval ei saanud aga ka vaimu tegevuseta jätta. Tief luges palju – lisaks eesti ja vene keelele ka inglise, saksa ja prantsuse keeles. Otto Tiefi lemmikraamat olevat olnud Fjodor Dostojevski "Idioot".

Otto Tiefi sünnikohas Uuskülas Sildema talus püstitati hävinenud maja asukohta 1989. aastal Eestis ainulaadne korstenmonument. Mälestusplaadi kavandi autor on kunstnik Ott Herodes.^[5]

Otto Tief maeti Tallinna Pärnamäe kalmistule, aga 4. aprillil 1993 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

• Otto Tiefi valitsuse päev

• Otto Tief, "Mälestusi aastaist 1944–1954" – Akadeemia 1990, nr. 2, lk 231–250
• Jaak Pihlak, "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad". Jaak Pihlak ja Viljandi Muuseum, 2010, lk 221-222
• Indrek Paavle, "Õiguse ja omariikluse eest: Otto Tief (1889–1976)". Eluloosari: "Eesti riigijuhid 1918–1940/1944", Tartu: Rahvusarhiiv, 2014.

• Ohvitseride andmekogu
• Otto Tief Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

• EESTI LUGU 437. Õigusteadlased Peterburis (ERR 2015)
• Maailmapilt. Otto Tief (ERR 2005)
• Päevakaja. Otto Tiefi ümbermatmistseremoonia (ERR 1993)

• Ülemere meenutusi: 6 (ERR 1990)
• Kes on Otto Tief? (ERR 1994)
• Eesti aja lood. Okupatsioonid: Kolmas tee (ERR 2009)
• Eesti aja lood. Okupatsioonid: võimu prioriteedid (ERR 2010)