Omakaitse

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Detsember 2019) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel on vabatahtlikust relvastatud organisatsioonist, mis tegutses Eestis 1941–1944; samanimelise organisatsiooni kohta 1917–1918 vaata artiklit Omakaitse (1917–1918); 1940. aastal moodustatud sovetimeelse organisatsiooni kohta vaata Rahva Omakaitse; raadiosaate kohta vaata artiklit Rahva Oma Kaitse.

Omakaitse

Saksa Riik Idaalade Riigikomissariaat Eesti kindralkomissariaat Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium
Asutatud	1941
Tegevuse lõpetanud	1944
Peakorter	Tallinn
Tegevuspiirkond	Eesti kindralkomissariaat
Juhtkond	major Friedrich Kurg Jaan Maide Arnold Sinka
Peaorgan	Politsei ja Omakaitse Valitsus (1941–1942) Eesti Politseivalitsus (1942–1943) Omakaitse Peavalitsus (1943–1944)
Emaorganisatsioon	Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium

Omakaitse (lühend OK; okupatsioonivõimude kasutatud saksakeelne termin Selbstschutz) oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Saksa okupatsiooni eel ja ajal 1941–1944.

 Pikemalt artiklis Suvesõda

Pärast Saksa–Nõukogude sõja algust 22. juunil 1941 moodustati 1941. aasta suvel omakaitseüksused end selle ajani Nõukogude võimu, repressioonide ja mobilisatsiooni eest varjanud metsavendadest.

Nõukogude vägede taganemise ajal võttis Omakaitse Lõuna-Eestis paljudes kohtades võimu enda kätte. 10. juulil sai Otepää Omakaitse enda kontrolli alla Otepää ja vabastati Lõuna-Tartumaa. Pärast 29. juuli 1941 Tartu paraadi tuli sakslaste korraldus ära anda trofeerelvad, Lõuna-Eesti omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel kavas luua abipolitsei üksusi.

„Enamik Eestit on vaba. Kohaliku Saksa sõjaväe poolt on minule tehtud ülesandeks partisanisalgad ümber formeerida abipolitseisalkadeks. Käsin partisan asendada nimetusega abipolitseinik. Minu ametinimetuseks on tänasest alates referent abipolitsei küsimusis Saksa välikomandandi juures.“

– 29. juulil avaldatud Fr. Kure käskkiri

Maakondades formeeriti igas omavalitsusüksuses (linn, alev, vald) abipolitsei salk, mille suurus ei tohtinud ületada 1% rahvaarvust. Komplekteerimisel tehti koostööd kohapealsete politseijuhtidega. Seejärel läksid abipolitsei salgad kohalikkude politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine lõpetati 1. augustil kell 18.

2. augustil 1941 avaldati Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda. Ametlikult loeti maakonnaorganisatsioonide tegevuse alguseks: 3. juuli – Pärnumaa, 8. juuli Valgamaa ja Petserimaa, 9. juuli Tartumaa ja Võrumaa, 10. juuli Viljandimaa, 7. august Virumaa, 17. august Narva, 28. august Tallinn-Nõmme, 31. august Läänemaa, 3. september Harjumaa, 21. september Saaremaal.

• Major Friedrich Kurg, Eesti omakaitseüksuste üldjuht.
• Kapten Richard Tammemägi, staabiülem.
  • Jaan Maide.

15. septembril 1941 nimetas väegrupi Nord tagala ülemjuhataja Franz von Roques ametisse Eesti Omavalitsuse ning tegi Omavalitsusele ülesandeks teostada ülemjuhataja nimel tsiviilvalitsemist Eesti Vabariigis valitsenud seaduste kohaselt. Omakaitseüksused jäid Eesti territooriumile paigutatud 207. julgestusdiviisi alluvusse.

Juba enne 6. juulit alustasid Omakaitse liikmed Lõuna-Eestis (Võrumaa, Valgamaa, Tartumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa) kommunistide, Nõukogude võimuorganite liikmete, nõukogude aktivistide ja Nõukogude võimu ajal 1940–1941 elanikkonna suhtes repressioone korraldanud tegelaste kinnipidamist, neid kohati ka omakohtu korras hukates. Saksa vägede pealetungi jätkudes Põhja-Eestisse allutati Omakaitseüksused Saksa Wehrmachti tagalajulgestusega tegelenud 207. julgestusdiviisile.

Nõukogude ajaloolased on süüdistanud juutide ja mustlaste sihilikus tapmises Läänemaa Omakaitse staabi operatiivosakonna ülemat Aleksander Laaki ja tema adjutanti Ralf Gerretsit^[5].

Osa Omakaitse liikmeid osales tõepoolest juutide tapmises. Ajaloolase Meelis Maripuu järgi: "Pärnus algasid juutide mahalaskmised juba viis päeva pärast sakslaste tulekut 13. juulil 1941. 10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44. Naised lasti maha Rae metsas 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal sünagoogis. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui tosin inimest. Hukkamisi korraldas Eesti poliitiline politsei."

„"Juutide mahalaskmisi Pärnus teostasid poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Oli moodustatud 30meheline erikomando kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei määratud surmanuhtlused täide viima. Seitset selle komando liiget on karistatud surmanuhtlusega."“

– Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni töös osalenud Meelis Maripuu kokkuvõte" , "^[6]"

22. septembril 1941 nimetas Eesti Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei ja omakaitse juhatajaks Johannes Soodla ja 28. septembrist juhtis J. Soodla nende ametkondade koordineerimiseks loodud Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuse tööd. Omakaitse maakonnaorganisatsioonid jagunesid pataljonideks (ringkondadeks) ja kompaniideks (valdadeks), süsteemi aluseks võeti Kaitseliidu struktuur. 1941. aasta septembris loodi lisaks territoriaalüksustele peamiselt linnades kasarmeeritud üksusi, mis täitsid, politseilisi ja valveteenistuse ülesandeid.

1. augustil 1942 muudeti Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi POV E. Omavalitsuse Sisedirektooriumi Eesti Politseivalitsuseks eesotsas politseidirektoriga. Eesti Politseivalitsus jagunes kuueks peaosakonnaks, Omakaitseüksused allusid IV-le Omakaitse peaosakonnale.

Eesti Politseivalitsuse Omakaitse peaosakonna ülem oli kolonel Arnold Sinka (1943–1944) ja peavalitsuse ülema abi oli kolonel Jaan Maide. Omakaitse tegevuse juhtorganiks oli Omakaitse Peastaap, mille staabiülemaks oli: Valfried Gutmann^[7].

• Omakaitse Peastaabi Operatiivosakond tegeles sõjalise väljaõppe ja tegevusplaanide väljatöötamisega. Ülem Evald-Voldemar Saidra^[8]. Operatiivosakonna ülemal oli kaks asetäitjat, kellest üks täitis operatiivplaneerimisega seotud ülesandeid ja teine vastu/luurealaseid ülesandeid.
• Haldusosakond, tegeles isikkoosseisu arvestuse, arvelevõtmise ja teenistusest vabastamisega. Ülem Teodor Kalberg.
• Majandusosakond, tegeles omakaitseüksuste, eriti nende, mis viibisid kasarmuolukorras varustamisega vormiriietusega, toitlustamisega ja muude varustusküsimustega. Ülem Paul Hinno ning side-, inseneri- ja keemiateenistused.

Eesti Omakaitse jagunes territoriaalselt: Tallinna, Harju, Järva, Viru, Narva, Tartumaa, Võrumaa, Valgamaa, Petserimaa, Pärnumaa, Sakalamaa, Saaremaa ja Lääne malevateks. Omakaitse malevat juhtis malevaülem. Malevaülemad asusid: Tallinna malevaülem Tallinnas, Harju Tallinnas, Järva Paides, Viru Rakveres, Narva Narvas, Tartumaa Tartus, Võrumaa Võru, Valgamaa Valgas, Petserimaa Petseris, Pärnumaa Pärnus, Sakalamaa Viljandis, Saaremaa Kuressaares, Lääne Haapsalus. Omakaitsemalevate ülemad aga allutati Eesti Politseivalitsuse piirkondlikele prefektidele: Tallinna Maleva ülem – Tallinna prefektile, Harju- ja Järva Malevate ülemad – Harju-Järva prefektile, Viru- ja Narva Malevate ülemad – Viru prefektile, Tartumaa Maleva ülem – Tartu prefektile, Võrumaa ja Valgamaa Malevate ülemad – Võru-Valga prefektile, Pärnumaa ja Sakalamaa Malevate ülemad – Pärnu-Viljandi prefektile, Petserimaa Maleva ülem – Petseri prefektile ja Saaremaa ning Lääne Malevate ülemad – Saare-Lääne prefektile. Prefektil oli kaks abi, neist üks politsei ja teine omakaitse alal, välja arvatud Petseri prefekt, kellel abi Omakaitse alal ei olnud. Prefekti abi politsei alal kandis ametinimetust „abiprefekt“ ja Omakaitse alal „abi Omakaitse alal“^[9]. 5. augustil 1942 nimetati kohalikud omakaitsed omakaitse malevateks.

1. oktoober 1942 allutati Omakaitse territoriaalsed üksused otse Saksa sõjaväe tagalajulgestusüksustele (Saksa 207., 281., 285. julgestusdiviisile) ja omakaitse kasarmeeritud üksused Saksa Korrapolitseile.

1. märtsil 1943 loodi eraldi^[10] Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Eesti Omakaitse Peavalitsus, Eesti Omakaitse direktori juhtimisel. Omakaitse Peavalitsusel oli kolm osakonda, millest esimene tegeles operatiivtöö ja väljaõppe, teine majandus- ja varustusküsimuste ning kolmas koosseisudega. 1943. aasta 21. juunist muudeti Omakaitsega liitumine kohustuslikuks kõigile 17–45-aastastele meestele^[11] 29. jaanuarist 1944. aastal tõsteti vanusepiiri 60 aastale^[12].

1944. aasta veebruaris moodustati seoses rinde lähenemisega Eestile Eesti sõjaväeringkondade peastaap, sõjaväeringkonna ülemaks määrati Eesti SS-Leegioni peainspektor Johannes Soodla. Maakondades moodustatud sõjaväeringkondade ülemateks said peamiselt Omakaitse malevate juhid.

1941. aastal oli Omakaitse Wehrmachti, pärast Eesti ala andmist Eesti kindralkomissariaadi Saksa tsiviilvalitsuse alluvuses aga alates 1942. aasta jaanuarist Saksa Korrapolitsei alluvuses. 1942. aasta oktoobris sõlmitud kokkuleppega jäid Omakaitse palgalised, kasarmeeritud üksused vahipataljonid – korrapolitsei alluvusse ja reorganiseeriti politseivahipataljonideks, vabatahtlik Omakaitse aga viidi tagasi Wehrmachti, s.o väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja alluvusse.

14. jaanuaril 1942 toimus Estonia teatris prefektide ja Omakaitse juhatajate koosolek, kus Saksa Korrapolitsei komandör andis Omakaitsele edaspidiseks tegevuseks juhiseid, mille kohaselt moodustatud uue koosseisu kohaselt olid Omakaitse malevates kasarmeeritud ehk kindlapalgalised üksused ning territoriaal- ehk kindla palgata üksused. Alates 1942. aasta juunist oli piirkonna omakaitse pataljonide kompaniide nimetusena kasutuses paralleelselt asukoha nimetusega numbriline nimetus.

Olenevalt piirkonna Omakaitsel lasuvaist rakendusülesandeist oli kindlaks määratud maakondlikus Omakaitses kasarmeeritud üksuste arv. Kasarmeeritud üksused asusid peamiselt linnades ja tähtsamate valveesemete läheduses, kus oli vajadus alalise meeskonna tegevusvalmis hoidmiseks. Suuremate kasarmeeritud üksustena olid Narva, Tartu ja Petseri Omakaitse üksikpataljonid. Tallinnas oli 12 kasarmeeritud sadakonda, kuna seal territoriaalüksusi alguses ei formeeritud. Teistes maakondades oli vajaduse järgi 1–3 kasarmeeritud kompaniid ja üksikrühmi. Kasarmeeritud Omakaitse koosseisus oli augustiks 1942. aastal oli 2 pataljoni, 27 üksikkompaniid ja 16 üksikrühma. 1942. aasta detsembris 1942. aastal koondati väiksemad kasarmeeritud Omakaitse üksused, seitsmeks Kaitsepataljoniks, millised said numbrid 287.–293. 1943. aasta veebruaris saadeti kaitsepataljonid 291. ja 292. laiali ning nende pataljonide isikkoosseis anti täienduseks Venemaal tõsiseid kaotusi kandnud ja tagasi kodumaale toodud Politseipataljonidele nr. 29-33 ning antud politseipataljonisid hakkasid Eestis täitma Omakaitse Kaitsepataljonidega sarnaseid ülesandeid.

Tallinna ja Harjumaa omakaitsemalevate juhtorganid koosnesid: pataljonikomandörist ja kolmest jaoskonnast koosnevast staabist (operatiivjaoskond ehk juhtimine ja väljaõpe; haldus- ja majandusjaoskond), Harju malevas oli ka staabiülem. 11 maakonna omakaitsejuhtorganid olid minimaalsed: pataljoniülem, jaoskonnaülem, adjutant ja majandusülem, relvameister, laekur jne.

Balti saarte komandandi, kindralmajor Walter Mylo korraldusel formeeriti 8. jaanuaril 1942 Saksa Korrapolitsei alluvuses Saaremaa Kaitsepataljon (Oeselschen Schutzmannschaften). Pataljoni komandöriks sai kapten Eduard Anari ja pataljoni tugevuseks 4 kompaniid: "1."W" Kompanie in Orissaare" leitnant Herman Koppel, ; "2."W" Kompanie in Leisi" korvetikapten Alfred Pupp; "3."W" Kompanie in Arensburg" leitnant Valentin Härm ja "4. "O" Kompanie in Arensburg" leitnant Erik Meisner.

Eesti rannakaitse juhataja oli Väegrupi Nord tagalapiirkonna 207. julgestusdiviisi ülem, 1942. aastast oli Eesti rannakaitse jaotatud 4 rannakaitselõiguks (Abschnitt), mis omakorda jagunesid alalõikudeks (Unterabschnitt):

1. Rakvere välikomandantuuri (nr. 238) lõik:

• Vainupää alalõik allus Eesti Omakaitsele, käsutuses 2 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti (Küstenaufsichtsstelle);
• Kunda alalõik, saksa üksused ja poolteist kompaniid Omakaitse mehi ning 2 rannavalvepunkti;
• Aseri alalõik, saksa üksused ja Omakaitse kompanii ja 1 rannavalvepunkt;
• Toila alalõik, saksa üksused ja 3 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti.

2. Pärnu asulakomandantuuri (nr. 858) lõik. Pärnu asulakomandantuur allus Viljandi välikomandantuurile (nr. 182), asulakomandandile allus rannakaitses Pärnu piirkonna tollikomissar ja 7 rannavalvepunkti, mis olid tugevdatud Eesti Omakaitse meestega. Pärnu asulakomandantuuri rannakaitselõigu reserviks oli 1 Eesti Omakaitse kompanii.

3. Haapsalu välikomandantuuri (nr. 819) lõik,

• Mandril oli rannakaitse ülem Haapsalu piirkonna tollikomissar, kellele allusid 10 rannavalvepunkti Põõsaspeast Varblani;
• Saaremaal oli rannakaitse ülem Kuressaare asulakomandant (nr. 859). Talle allusid Orissaare, Kihelkonna ja Kuressaare ringkonna tollikomissarid vastavalt 8, 6 ja 7 rannavalvepunktiga.
• Hiiumaa rannakaitse ülemale allus Kärdla ringkonna tollikomissar ja 8 rannavalvepunkti. Rannavalvepunktid olid tugevdatud Omakaitse üksustega.

4. Tallinna linnakomandantuuri (nr. 192) piirkond:

• Rannakaitse alalõigud olid jaotatud Tallinna-Nõmme omakaitse pataljonide nr. 2, 1, Tallinna linna pataljoni, 5, 6, ja 10 vahel. Alalõikude ülemad olid pataljoniülemad, keda juhtis omakorda linnakomandandile alluv Tallinna-Nõmme omakaitse ülem. 2. pataljoni alalõik ulatus Harju maakonna läänepiirist Lohusaluni, 1. pataljoni alalõik Vasalemmast Naissaareni (mandril Kakumäeni), Tallinna Omakaitse alalõik Naissaarest Aegnani (mandril Kakumäest Piritani), 5. pataljoni alalõik Aegnast Kerini (mandril Piritalt Kroodini), 6. pataljoni alalõik Kerist Malusini (mandril Kroodist Kuusaluni) ja 10. pataljoni alalõik Malusist Mohnni (mandril Kuusalust Harju maakonna idapiirini).

Rannakaitses allus linnakomandantuurile Tallinna Tolliamet (Zollbefehlstelle), mille alluvuses olid Tallinna ja Paldiski ringkonna tollikomissarid kumbki 8 rannavalvepunktiga^[13].

1. oktoobril 1942 allutati Omakaitse territoriaalüksused Saksa sõjaväele ja jäi edasi väegrupi „Nord” tagalapiirkonna juhataja alluvusse, Politseidirektor sai korraldusi ainult ja otse Tartus asuva Saksa 207. julgestusdiviisi ülemalt. Vabatahtlik Omakaitse jäi Wehrmachti alluvusse lõpuni.

Kasarmeeritud palgalised üksused allusid aga Saksa Korrapolitseile ja allusid SS-i ja politseisüsteemile, kasarmeeritud Omakaitse sai korraldused Saksa Korrapolitsei komandörilt Eestis. Kasarmeeritud üksusi oli 23. juuli 1942. aasta seisuga Omakaitse koosseisus kaks pataljonistaapi (Tallinnas ja Tartus), 27 üksikkompaniid ja 16 üksikrühma. Kasarmeeritud üksused formeeriti 1943. aasta alguseks vahi-kaitsepataljonideks nr. 29, 30., 31,, 32., 33.

23. juulil 1942 oli Omakaitses 43 347 inimest, kellest 38 890 olid maakondlikes üksustes ja 4457 kasarmuolukorras. Mais-juunis 1943 oli Omakaitses ligi 38 000 inimest (282 kompaniid)^[14][15].

31. märtsil avaldati Ametlikus Teatajas Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Sisedirektori Oskar Angeluse Eesti Politseivalitsuse Omakaitse Peavalitsuse määruse muutmise määrus, Sisedirektori juurde Omakaitse Peavalitsuse asutamisest^[16] Omakaitse Peavalitsuse juhtimine kuulus Eesti Omakaitse ülemale, kes allus vahetult Sisedirektorile.

Omakaitse Peavalitsus

Saksa Riik Idaalade Riigikomissariaat Eesti kindralkomissariaat Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium
Asutatud	9. märts 1943
Tegevuse lõpetanud	september 1944[17]
Peakorter	Tallinn
Asukoht	Pagari tänav 1
Tegevuspiirkond	Eesti kindralkomissariaat
Juhtkond	kolonel Johannes Soodla kolonel Arnold Sinka ülema abi kolonel Jaan Maide
Peaorgan	Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium

Omakaitse Tallinna malev, keskus Tallinn, ülem Alfred Luts, kolonel Johan Paul (1943);

• Tallinna maleva 1. pataljon, ülem kapten Eduard Saulep,
• Tallinna maleva 2. pataljon, ülem kapten Jaan Laas,

Omakaitse Harju malev, keskus Tallinn, ülem kapten Evald-Voldemar Saidra (1943)

Omakaitse Järva malev, keskus Paide, ülem major Jaan Jaagund (1943)

Omakaitse Viru malev, keskus Rakvere, ülem kapten Jakob Vaska (1943)

• Maleva staapi juhtis staabiülema ajutine kohusetäitja kapten Aleksander Veelma, maleva staabi operatiivosakonna ülema asetäitja luurealal Harald Lindjärv

Omakaitse Narva malev, keskus Narva, ülem major Joosep Lääne

Omakaitse Tartu malev, keskus Tartu, ülem kolonelleitnant Hugo Jaanson (1943); kolonel Ants Lõhmus

Omakaitse Petseri malev, keskus Petseri, ülem Mart Kaerma (12. juuli 1941–1942); Jaan Tamm (1941–1942); kol. ltn. Viilup (1943)

Omakaitse Võru malev, keskus Võru, ülem kapten Ernst Lübek^[18]; kapten Tiivel

Omakaitse Valga malev, keskus Valga, ülem major August Sander (1943)

• Valga maleva 1. pataljon Valgas, ülem kapten Arnold Jakustant,
• Valga maleva 2. pataljon Tõrva, ülem kapten Arthur Nolk.

Omakaitse Viljandi (Sakala) malev, keskus Viljandi, ülem major Anton Pori (1941–1944)

Omakaitse Pärnu malev, keskus Pärnu, ülem major Paul Lilleleht (1943), kolonel August Ratiste (1944)

Omakaitse Lääne malev, keskus Haapsalu, ülem Ago Talvar; major August Kõrgma (1943);

Omakaitse Saaremaa malev, keskus Kuressaare, ülem endine Eesti mereväe kaptenmajor Karl Sääsk ja Eesti armee vanemleitnant Verner Väli; kapten Peeter Kangro (1943)

• Saaremaa maleva 1. pataljon Kuressaares, ülem leitnant Rätsep,
• Saaremaa maleva 2. pataljon Kihelkonnal, ülem leitnant Heino Linsi,
• Saaremaa maleva 3. pataljon Leisil, ülem korvetikapten Alfred Pupp^[19].

Omakaitse kool, asukoht Tallinn ja Kehtna, ülem major Karik (1943)

1944. aastal allus Eesti Omakaitse Peavalitsusele 12 Omakaitse territoriaalmalevat, milles oli kooku 63 territoriaalpataljoni. Omakaitse allus kindralinspektor Johannes Soodlale ja Eesti Omakaitse Peavalitsus allus 207. julgestusdiviisile, mis korraldas Eestis territoriaalvalvet. Maakondades allusid Omakaitseüksused kohalikule politseiprefektile ning omakaitseülem oli ka prefekti asetäitja.

Omakaitse territoriaalpataljonide arvelt toimus hiljem Omakaitse lahingpataljonide formeerimine.

Väegrupi Nord tagala ülemjuhataja 12. augusti 1944. aasta korralduse ja Eesti Omakaitse Peavalitsuse poolt 13. augustil välja antud operatiivkäsu alusel moodustati seitsme omakaitse territoriaalmaleva baasil omakaitse lahingupataljonid. Operatiivkäsu põhjal tuli 14. augustiks moodustada 15 lahingupataljoni: Pärnumaa maleval 3, Sakala maleval 2, Lääne maleval 2, Tartumaa maleval 5, Võrumaa maleval 2 ja Valga maleval 1.^[20][21] Juunist septembrini 1944 moodustati 9–10 Omakaitse lahingupataljoni, mis koondati 4 Omakaitse lahingurügementi. Pataljoni suuruseks määrati 1000 meest, lahingpataljon koosnes neljast kompaniist. Omakaitse rügemendid ja pataljonid võitlesid pealetungiva Punaarmee vastu 1944. aastal.

• Tartumaa Omakaitse lahingurügement^[22], ülem kolonel August Kivi.
  • Võru maleva lahingpataljon (1. pataljon), ülem major August Leisk, pataljoni koosseisus oli 5 kompaniid
  • Tartu maleva lahingpataljon (3. pataljon), ülem leitnant Paul Onno

Rügement oli kaitsel Peipsi järve rannikul Mustvee piirkonnas.

Iseseisva üksusena võttis kaitselahingutest osa Tartumaa Omakaitse V lahingupataljon, ülem major August Kitsapea. Pataljon asetses kaitseliinil Peipsi kaldal, Koosalt Varnjani.

• Sakalamaa Omakaitse lahingurügement, ülem kapten August Tiivel.
  • Järva maleva lahingupataljon, ülem leitnant Herbert Puupill
  • Sakalamaa maleva I lahingupataljon (1. pataljon), ülem kapten Otto Pork^[23]
  • Sakalamaa maleva II lahingupataljon (2. pataljon), ülem kapten Johannes Multer^[23]

Järva maleva pataljon oli kaitsel Võrtsjärve läänerannikul Mustla piirkonnas; Sakala maleva I pataljon oli kaitsel Võrtsjärve põhjarannikul ja II pataljon oli Võrtsjärve rannikul Järva pataljoni ja Sakala I pataljoni vahel.

• Pärnumaa Omakaitse lahingurügement, ülem kolonel Elmar Saal.
  • Pärnu maleva I lahingupataljon
  • Pärnu maleva II lahingupataljon

Pärnumaa rügement oli kaitsel Võrtsjärve rannikul.

• Lääne-Harju Omakaitse lahingurügement, ülem kapten Evald-Voldemar Saidra.
  • Lääne maleva lahingupataljon
  • Harju maleva lahingupataljon

Samuti osales kaitselahingutes Valgamaa maleva kaitsepataljon, ülem kapten Arthur Nolk. 23.8.1944 asus pataljon Valga piirkonnas.^[23]

Rügement oli paigutatud kaitsele Emajõe põhjakaldale Võrtsjärvest kuni Jänese sillani.

• Piiriomakaitse
• Metsavennad
• Suvesõda
• Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

• Veiko Dieyes, OMAKAITSE LAHINGSTRUKTUURID 1944, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Strateegia õppetool, Tartu 2006

• Omakaitselased keetsid punaseid elusalt – Eesti Ekspress, 8. aprill 2004

v r Eesti väeosad Teises maailmasõjas Saksa sõjaväes
Wehrmachti Väegrupp Nord tagalapiirkonna Julgestusgrupid	181.  • 182.  • 183.  • 184.  • 185.  • 186.  • 179. Eesti Põhiüksus Narvas  • (1941. aasta sügisest)
Wehrmachti Väegrupp Nord Väegrupp Nord tagalapiirkonna 16. armee ja 18. armee tagalajulgestuse Idapataljonid Ukraina Riigikomissariaadis	660. Idapataljon  • 659. Idapataljon  • 658. Idapataljon • 657. Idakompanii, (1942. aasta sügisest) 660. Eesti Pataljon  • 659. Eesti Pataljon  • 658. Eesti Pataljon • 657. Eesti Kompanii (1943. aastast) Politseipataljon Ostland
Eesti Omavalitsuse Politsei ja Omakaitse Valitsuse	Piiriomakaitse (1941. aasta sügisest) Omakaitse(1942. aasta jaanuarist)
väegrupi Nord tagalapiirkonna Kõrgema SS- ja politseijuhi juures asuvale korrapolitsei ülemale alluvad julgestusdiviiside kaitse- ja politseipataljonid	37. • 38. • 39. • 40. • 41. • 42. • (1941. aasta augustist-septembrist) 29. • 30. • 31. • 32. • 33. • 34.  • 35. • 36. • (1941. aasta novembrist – 1943. aasta veebruarini) 286.  • 287. • 288. • 289. • 290. • 291. • 292. • 293.(1943. aasta märtsist) Politseirügemendid 1. Eesti Politseirügement:286. • 288. • 291. • 292. Politsei Jalaväepataljon (1944. aasta aprillst) 2. Eesti Politseirügement:37., 38. ja 40. Eesti Politseipataljonid (1944. aasta juulist)
Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti Julgeolekupolitsei ja SD Eestis	1. Eesti Julgeolekupolitsei ja SD pataljon  • 1. Eesti SS Erikompanii
Ostlandi Kõrgemale SS- ja politseijuhile allunud Armeegrupp Narwa 207. JD ning 300. EoD-le allunud Piirikaitserügemendid	Eesti Piirikaitserügement Tallinn 1. • 2. • 3. • 4. • 5. • 6. • Eesti 1. Tagavararügement
Relva-SS koosseisu kuulunud väeosad	Eesti SS-leegion Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" Eesti SS-vabatahtlike brigaad • 42. SS-vabatahtlike rügement  • 43. SS-vabatahtlike rügement 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis • 45. Relva-SS Grenaderirügement • 46. Relva-SS Grenaderirügement • 47. Relva-SS Grenaderirügement
Saksa Luftwaffe	11. öölahingulennugrupp