Julia Kristeva
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2024) |
Julia Kristeva (bulgaaria keeles Юлия Стоянова Кръстева, sündinud 24. juunil 1941 Slivenis) on bulgaaria päritolu Prantsusmaa filosoof, kirjanduskriitik, psühhoanalüütik, semiootik, feminist.
Julia Kristeva on keeleteadlane, naisõiguslane ja Roland Barthesi õpilane. Ta elab alates 1965. aastast Pariisis ja sai uudsusmõtlejate rühma Tel Quel juhtivaks liikmeks. Pariisi ülikooli keeleteaduste õpetajana (1974. aastast) uuris ta märgisüsteemi suhet sellega, mis süsteemile eelneb ja seda ületab.[1]
Irigaray ja Cixous' kõrval on Kristeva mõjukaim naisõiguslane, kelle mõtlemist mõjutas juturavi, marksism ja Jacques Derrida filosoofia. Kristevat huvitab Derrida dekonstruktsiooni suhe koetisõpetusega (strukturalismiga), millele pani aluse Saussure.
Kristeva tutvus 1960. aastate lõpus Juri Lotmaniga ning asendas teksti mõiste tekstidevahelisuse mõistega.[1]
Valik teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Luulekeele revolutsioon" (ka: "Revolutsioon luule keeles", 1974)
- "Jälestuse jõud: Essee äratõukamisest" (1980)
- "Võõrad iseendile" (1989)
Esseed ja tõlked
[muuda | muuda lähteteksti]- "Semeiotike" (1969)
- "Polüloog" (1977) ja Kristeva lugemik (1986).
Teosed eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- Kristeva, Julia 1994. Juri Lotmanist. Keel ja Kirjandus 10: 577–578.
- Kristeva, Julia 2003. Naiste aeg. Ariadne Lõng 4(1/2): 169-281. (tlk. Heete Sahkai)
- Kristeva, Julia 2006. Jälestuse jõud: Essee abjektsioonist. Tänapäev. (tlk. Heete Sahkai)
- Kristeva, Julia 2017. Võõrad iseendale. Tallinna Ülikooli Kirjastus. (tlk. Kaia Sisask)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Leho Lamus. "Mõtlemise mõistevõrk", lk 194.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Joosepson, Alo 2006. Julia Kristeva oma ja võõra piiridel. Hortus Semioticus nr. 1.
- Krull, Hasso 1989. Julia Kristeva kirjanduse poliitikast: sissejuhatus, tekst, eksegees. Vikerkaar 11–12: 65–70; 75–79.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Julia Kristeva |