Juulilepped

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Juulilepped on 26. juulil 1994 Moskvas Eesti presidendi Lennart Meri ja Venemaa presidendi Boriss Jeltsini allkirjastatud kokkulepped Vene sõjaväe lahkumise kohta Eestist.

Eestis oli 21. augusti 1991 seisuga Nõukogude armee halduses 570 militaarobjekti. Neis paiknes üle 40 000 sõjaväelase ja nende perekonnaliikme. Pärast iseseisvuste taastamist algas kohe afišeerimata Vene sõjaväelaste lahkumine. 1. jaanuari 1992 seisuga oli alles 25 000 sõjaväelast ning septembris 1993 veel vaid 7600 tegevväelast ning ohvitseride abikaasat.

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheliste sõjaväe väljaviimise läbirääkimised algasid 1991. aasta septembris ja kestis kuni 25. detsembrini 1991, kui NSV Liit lakkas olemast ja võõrvägede kontingendi jäägid Eesti pinnal kvalifitseerusid ümber Vene armeesse kuuluvateks. Läbirääkimisi jätkati Venemaa Föderatsiooniga. Septembriks 1992 jõuti vaidlustes Vene poole lubaduseni viia väeosad Eestist välja alles aastaks 2002. Eestile oli selline ajakava vastuvõtmatu. Siis pakkus Vene pool uueks tähtajaks 1997. aastat, kinnitades, et vedude suure mahu tõttu ei ole logistiliselt võimalik varem Eestist ära viia vägede isikkoosseisu, mobilisatsioonivarusid ja kaadrisõjaväelaste pereliikmeid koos nende isiklike varadega.

Samal ajal toimusid Venemaa Föderatsioonil pingelised läbirääkimised endise Nõukogude armee Saksamaa väegrupi väljatoomise lõpetamise üle. Seal lepiti kokku lõpptähtaeg 31. august 1994. Nendele läbirääkimistele toetudes õnnestus NATO survel saavutada ka samasugune tähtaeg Vene sõjaväe lahkumiseks Balti riikidest.

Olukord Balti riikides oli 1994. aasta alguseks selline, et Leedust olid väed välja viidud. Läti oli juba alla kirjutanud vägede väljaviimise lepingule. Selge oli ka venelaste lahkumine Kesk- ja Ida-Euroopast. Seega oli Eesti jäänud oma positsioonidega viimaseks. Oli vaja kiiresti saavutada leping, et väed lahkuksid Eestist samas graafikus kui Kesk- ja Ida-Euroopast. Vastasel juhul oleks tekkinud olukord, kus oleksime jäänud olukorda, mis kujunes Moldovas ja Gruusias, kus vägede lahkumist lubati, aga need ei lahkunud.

Venemaa teatas 10. juulil 1994, et ei kavatse sellest tähtajast kinni pidada. Eesti pöördus rahvusvahelise üldsuse poole, et Venemaale avaldataks survet. Järgneski mitmete lääneriikide liidrite ja eriti NATO funktsionääride surve. Sündmused Vene armeeüksuste lahkumise kindlaksmääramiseks hakkasid ootamatult kiiresti arenema juulis kui Riigikogu oli suvepuhkusel ning suur osa valitsusest eesotsas peaminister Mart Laariga puhkas. Kreml oli tüdinenud lääneriikide survest ning Jeltsin andis 23. juulil Venemaa Eesti suursaadik Aleksandr Trofimovile korralduse kutsuda president Lennart Meri temaga 26. juulil Moskvas kohtuma. Trofimov edastas kutse välismaal viibivale president Merile telefoni teel.

Vene pool tegi panuse president Merile, ehkki selle küsimuse lahendamine kuulus valitsuse kompetentsi. Eesti presidendil puudusid põhiseaduslikud õigused valitsusväliselt välispoliitilisi küsimusi otsustada. Ilmselt ei võetud Kremlis Mart Laari valitsusjuhina tõsiselt või eeldati, et temaga on keerulisem kokku leppida. Edaspidi puudus peaminister Laar täiesti pildilt Eesti riigile nii olulise küsimuse lahendamisel. Väidetavalt informeeris presidendi kantselei saadud kutsest valitsust, kuid puudub informatsioon, et Moskvasse minekut oleks valitsuse tasemel arutatud. Eesti ja Venemaa vahelised suhted olid sel ajal juba nii teravad, et mingitele konkreetsetele dokumentidele allakirjutamist ei peetud reaalseks. Kremlis aga oldi veendunud, et ootamatu tegutsemisega üllatatakse eestlasi ning saavutatakse enda jaoks maksimaalne tulemus.

Moskvasse sõidu eel polnud olemas ühegi dokumendi projekti, ega isegi mitte seisukohti, milliste tulemusteni peaks venelastega jõudma. Ainus, mida täpselt teati, oli kohtumise kuupäev ja kellaaeg kell kolm pärast lõunat.

Jeltsini ja Meri kohtumine kestis vaheaegadega viis tundi. Selle tulemused olid Eestile ootamatud. Kohtumisel nõudis Jeltsin nende Eesti seaduste muutmist, mis puudutavad Vene sõjaväepensionäride staatust Eestis. Eesti andis osaliselt survele järele. Mõlema maa välisministrid ja delegatsioonide eksperdid alustasid pärast suulisele kokkuleppele jõudmist lepingute tekstide väljatöötamist.

Vene pool pakkus allkirjastamiseks Vene vägede Eestist väljaviimise lepingu ja Eestis elavate Venemaa sõjaväepensionäride ja nende pereliikmete sotsiaalsete tagatiste kokkuleppe. Esimese lepingu järgi kohustus Venemaa Föderatsioon viima oma väed Eesti Vabariigist välja 31. augustiks 1994. NSV Liidu ja tema õigusjärglase Venemaa sõjaväeüksused olid Eestis asunud alates oktoobrist 1939, väljaarvatud teise maailmasõja aastatel 1941–1944, kui Eestis paiknesid Saksamaa sõjaväeüksused.

Esimese lepingu tekstiga polnud probleeme. Kuid sõjaväepensionäride kokkuleppe tekst ei olnud üldse põhjalikult ette valmistatud. Seisukohad kujunesid Meri ja Jeltsini kohtumise käigus ja olid sisuliselt ootamatud mõlemale poolele. Seetõttu polnud lepingu tekst ideaalne ning mitmed üle jala kirja pandud lepingupunktid tekitasid hiljem palju segadust riikidevahelistes suhetes ning võimaldasid mitmeti tõlgendamist. Lepingus ei määratletud kuupäeva, millest alates erru läinud Vene sõjaväelased ei oma õigust Eestisse jääda. Eesti Vabariigi välismaalaste seaduses oli selleks kuupäevaks 20. august 1991. Venemaa seda kuupäeva ei tunnistanud.

Sõjaväepensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimuses soostus Venemaa Eesti nõudega, mille kohaselt elamisloa saab iga pensionär või tema perekonna liige isikliku avalduse alusel vastavalt Eesti seadustele. Elamislubade andmise otsuse langetab iga konkreetse isiku kohta Eesti Vabariigi valitsuse töökomisjon, kuhu kaasatakse ka OSCE esindaja. Eestil õnnestus suruda sisse sõnastus, milles välistati elamislubade andmine nendele, kelle kohalviibimine kujutas endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Sellega lahendati paljuvaieldud KGB pensionäride küsimus.

Vastavalt presidentide sõlmitud dokumentidele esitas Vene pool augusti lõpus Eestile täieliku sõjaväepensionäride nimekirja. Selle kohaselt asus Eestis 1994. aasta 26. augusti seisuga 10 517 sõjaväepensionäri ja nende perekonnaliiget. Neist olid vanuses kuni 50 aastat 1778, 50‒60 aastat 2946 ja üle 60 aasta 5965 inimest. Aeg on selles statistikas teinud olulisi korrektiive.

30. juulil 1994 sõlmisid Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon veel Paldiski tuumareaktorite demonteerimise leppe, mille alusel tuumaobjekt anti Eesti poolele üle 30. septembril 1995.

1994. aasta augusti alguseks oli Eestis veel 144. Motolaskurdiviisi (staap asus Tondi kasarmutes) tehnikast kohal üle 350 soomustatud lahingumasina, kümneid tanke, sadu veoautosid, 30 tonni rakettrelvi ja muud. Nende väljavedu toimus ešelonidega Ülemiste raudteejaamast 7., 11., 16., 19., 23. ja 27. augustil ning 8., 12., 16., 20., 24. ja 28. augustil Kloogalt. Tondi kasarmulinnaku andis 144. diviisi Matrossovi-nimelise polgu komandör aktiga Eesti delegatsioonile üle 31.08.1994. Sama päeva pärastlõunal korraldasid Eesti muusikaansamblid Tondi kasarmute juures ja öösel Vabaduse väljakul rõõmukontserdi „Pokaa!“. Selle ajaloolise päeva tähistamisel Maarjamäel märkis president Lennart Meri oma kõnes, et okupatsiooni aastakümned läksid Eesti rahvale maksma ühe kümnendiku meie elanikkonnast. Suhtarvudes oleks see Soome puhul 0,5 miljonit, Saksamaa puhul 8 miljonit või USA puhul 25 miljonit inimest. Peaminister Mart Laar pidas kõne öisel kontserdil Vabaduse väljakul.

Vene sõjaväe Eestist lahkumise otsustamisel oli lõpuks määrav tähtsus Lennart Meri diplomaadiosavusel ja eruditsioonil. Välismaal hinnati juulilepingute sõlmimist Lennart Meri diplomaatiliseks triumfiks. Kui Riigikogu 22. augustil erakorralisele istungile kogunes, siis üritas mõni rahvasaadik Venemaaga sõlmitud lepingute küsimust väljaspool päevakorda üles tõsta. Kuid sellel arutelul polnud enam kõige vähematki mõtet. Muuta polnud võimalik midagi. Juba käis Venemaa armeeüksuste hoogne lahkumine. Laari valitsus ei riskinud Riigikogu ette ratifitseerimise küsimusega tulla. Lepingute ratifitseerimine võeti Riigikogus käsile alles järgmise Riigikogu koosseisu ajal detsembris 1995, kui peaministriks oli Tiit Vähi ja välisministriks Siim Kallas. Valitsuskoalitsioonil oli piisavalt jõudu, et 22. detsembril 1995 lepingud ratifitseerida redaktsioonis, mis Venemaad ei pahandaks. President Lennart Meri kuulutas kaks päeva hiljem lepingud välja oma otsusega nr 663. Venemaa Föderatsiooni riigiduuma oli mõlemad lepingud ratifitseerinud 21. juulil 1995.

Väljakuulutamise päeval allkirjastasid ja vahetasid välisminister Siim Kallas ja suursaadik Aleksandr Trofimov Eesti-Vene juulilepete ratifitseerimiskirjade protokollid. Tseremoonial viibisid ka riigisekretär Uno Veering, välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand ja protokolliosakonna peadirektor Andres Unga.

Kuid vägede väljaviimise järellainetuseks kujunes aastaid vindunud saatkondade ja konsulaatide ning muu saatkonna juurde kuuluva diplomaatilise kinnisvara omandiküsimus. Selleski küsimuses nagu sõjaväepensionäride problemaatikas trumpas Venemaa Eesti üle. Eesti Vabariigi valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse vahelise Eesti Vabariigi suursaatkonna Venemaa Föderatsioonis paiknemise tingimusi ja Venemaa Föderatsiooni suursaatkonna Eesti Vabariigis paiknemise tingimusi käsitleva kokkuleppeni jõuti alles 18. veebruaril 2014. Selle kohaselt toimus diplomaatilise vara üleandmine või sümboolse hinnaga tähtajatule rendile andmine järgmistel kokkuleppelistel tingimustel:

1. Eesti Vabariigi suursaatkonna paiknemiseks Venemaa Föderatsioonis annab Venemaa pool Eesti Vabariigi omandisse hoone ja rajatised aadressil Moskva, Malõi Kislovski põiktänav 5/8A, üldpinnaga 5254,5 m².
2. Venemaa pool annab Eesti Vabariigile 99 aastaks rendile tasuga üks rubla aastas maaüksuse aadressil Moskva, Malõi Kislovski põiktänav 5/8A, suurusega 2243,48 m².

1. Venemaa Föderatsiooni suursaatkonna paiknemiseks Eesti Vabariigis annab Eesti pool hoonestusõiguse alusel Venemaa Föderatsiooni omandisse hooned ja rajatised järgmistel aadressidel:

• Tallinn, Pikk 19 ja 21, Hobusepea 3, Lai 18, üldpinnaga 3410,1 m²;
• Tallinn, Pikk 23 ja 25, Hobusepea 1, üldpinnaga 880,1 m²;
• Tallinn, Mähe tee 9, Lauri tee 2, üldpinnaga 2126,7 m²;
• Tallinn, Lauri tee 4, üldpinnaga 128,5 m².

2. Eesti pool seab Venemaa Föderatsiooni kasuks 99 aastaks hoonestusõiguse tasuga üks euro aastas maaüksustele järgmistel aadressidel:

• Tallinn, Pikk 19 ja 21, Hobusepea 3, Lai 18, pindalaga 1571,0 m²;
• Tallinn, Pikk 23 ja 25, Hobusepea 1, pindalaga 272,0 m²;
• Tallinn, Mähe tee 9, Lauri tee 2, pindalaga 12839,0 m²;
• Tallinn, Lauri tee 4, pindalaga 4953,0 m².

Kui teha lihtne matemaatiline arvestus ja võrrelda hoonete alla jäävaid ruutmeetrilisi pindu ja maatükkide suurusi, mida Venemaa andis Eestile ja Eesti Venemaale, siis selgub, et meile anti vara 7497,98 m² ulatuses ja meilt saadi vastu 26180,4 m² ulatuses kinnisvara. Eesti andis ära ligi 3,5 korda rohkem kinnisvara, kui vastu sai.

• Jeltsin tundis end tsaarina, kuid näitas ka sõbrana – Postimees, 24. aprill 2007
• Juulilepetest "Nõmme valitsuse" kodulehel