Ius soli

Ius soli (ka jus soli; ladina keeles 'maapinna õigus'; ei tähenda 'Päikese õigus'), eesti keeles ka kohaõigus, on põhimõte, mille kohaselt riigi territooriumil sündinud inimene omandab selle riigi kodakondsuse.

Selle printsiibi rakendamise eesmärk võib olla siduda sisserändajate lapsi riigiga.

Ius soli põhimõtet järgivad oma kodakondsuspoliitikas näiteks Ameerika Ühendriigid ja Prantsusmaa.

Paljudes riikides kasutatakse vereõiguse ja kohaõiguse põhimõtet korraga.

Ameerika Ühendriikides kehtestati põhimõte kodusõja järel 14. konstitutsiooniparandusega (ratifitseeritud 1868. aastal). Paranduse eesmärk oli orjapidamisele lõpu tegemine. Konstitutsiooniparandus oli sõnastatud nõnda, et see välistas kodakondsuse andmise nendele isikutele, kes ei ole Ühendriikide jurisdiktsiooni subjektid. Selle all peeti tollal silmas eelkõige indiaanihõimude liikmeid.

• Ius sanguinis ehk vereõigus