Inimkeha isesüttimine

See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Inimkeha isesüttimine ehk inimese isesüttimine (inglise keeles spontaneous human combustion, lühend SHC) on nähtus (isesüttimine), kus inimkeha süttib tuvastamata välise süüteta. Inimkehast jäävad enamasti järele sisemisest põlengust puutumata sääred või jalalabad ning söestunud kolju, harva küünarvarred või käelabad. Nähtust ei osata veel adekvaatselt seletada, kuigi arvatakse, et sellel on loogiline põhjendus; nähtuse olemasolu on teaduslikult tõendamata.

Imekombel põleng ümbruskonda palju ei kahjusta. Tavatult võivad põleda ja sulada lähedal olevad objektid, millest kergesti süttivad jäävad tihti puutumata. Näiteks võib tool, millelt on leitud istuvas asendis olnud hukkunu tuhk ja jäänused, olla vähe põlenud. Suuri küsitavusi tekitab seejuures tõik, et inimese luustik tuhastub krematsioonil väga kõrge temperatuuri juures (760–982°C) vähemalt kahe ja poole tunni jooksul, jättes siiski järele luufragmente.

Uurijad on õnnetult tules surnud inimesi kirjeldanud kui inimküünlaid. Kirjeldus vastab ka omamoodi tõele, sest katsed on näidanud, et tõenäoliselt süttib teadmata asjaoludel keha pruun rasvkude, mis kütusena hoiab põlevat keha kustumast. Seda nimetatakse tahi efektiks. Keha rasva ja liigeste põlemine seletab ka ebameeldivat lehka ja nõega määrdunud pindu isetuhastunud inimkehade ümbruses. See võib seletada ka säärte puutumata jäämist, kuna nendes on vähe rasvkudet, enamasti tugevad lihased ja luud.

1654. aastal kirjeldas taani füüsik, matemaatik ja teoloog Thomas Bartholin oma teoses "Historiarum Anatomicarum Rariorum" esimest teadaolevat isesüttimise juhtumit kuninganna Bona Sforza valitsemise ajal aastatel 1468–1503. Milanos hukkus arvatavasti aastal 1470 oma vanemate silme all saladusliku põlemise käigus poola päritolu rüütel Polonus Vorstius. Ta olevat pärast paari klaasi kange veini ja brändi joomist oksendanud tuld ja seejärel surnuks põlenud.^[1]

Teine tuntud näide inimese isesüttimisest pärineb 18. sajandi prantslase Jonas Duponti sulest, ta on seda kirjeldanud tabava pealkirjaga raamatus "De Incendiis Corporis Humani Spontaneis" (1763). Tema sõnutsi viis kõrtsipidaja Nicole Millet endaga kaasa saladuse: “Kõik, mis pärast tõsist joomingut Madame Milletile alles jäi, oli tema kolju, mõned selja ja alajäsemete luud”. Voodis olnud põhukott tema surnukeha juures ja mitmesugused puidust esemed jäid sisemiselt puhkenud põlengust kuidagi alles, kui surm teda 20. veebruaril 1725 tabas. Tema abikaasa üle peeti kohut ja ta mõisteti mõrvas süüdi, kuid lõpuks kuulutati ta süütuks tänu tohtri Claude-Nicolas Le Cati ülestunnistusele. Viimane oli kõrtsi külastajate hulgas, kui kõrbelehk maja äratas ja majaemanda tuhastunud keha avastati. Ta veenis kohut, et see oli Jumala tegu.^[1]

Inimese isesüttimist pärast alkoholi tarvitamist on kirjeldanud ka kirjanik Charles Dickens oma 1853. aasta romaanis "Kõle maja" ("Bleak House").