Kusi

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2022) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kusi ehk uriin on selgroogsete neerudes toodetav vedel eritis. Kusi koguneb kusepõide ja väljutatakse kusiti kaudu.

Inimene eritab ööpäevas 1–1,5 liitrit kust.

Seda kasutatakse rahvameditsiinis ja orgaanilise väetisena.

Uriini, eriti hapnema lastud uriini, on aastatuhandeid kasutatud puhastusvahendina. Kuna rasvaseep oli haruldane, kasutati antiikajal määrdunud kalevi puhastamiseks uriini. Pidev kosmeetiliste õlide tarvitamine nõudis rõivaste ja tekkide sagedast puhastamist, mistõttu oli uriinivajadus väga suur. Vanas-Roomas seadsid vanutajad tänavanurkadele uriini kogumiseks amforaid. Keiser Vespasianus maksustas riigieelarve puudujäägi tõttu^[1] uriinikogujad.^[2]

Hapendatud uriini kasutati veel 20. sajandil äsja pöetud villast villarasu eemaldamiseks ja villase riide vanutamiseks, parkainena nahaparkimisel ja ka vaskkatuste peitsimiseks (dekapeerimiseks).

Uriinil oli oluline roll käsivärvitöönduses. Mangopuu lehtedega toidetud India lehmade uriini aurutamisel saadi kollane värvaine india kollane (üldvalemiga C₁₉H₁₆O₁₁Mg· 5 H₂O). Selle valmistusviisi kohta on teateid juba 15. sajandist.^[3] 18. sajandil veeti seda värvainet ka Euroopasse sisse. 20. sajandi algusest alates on taolise valmistusviisi osatähtsus loomakaitse ideede leviku tõttu vähenenud.^[4]

Inimese uriini on kasutatud potisinisega ehk indigosinisega värvimisel. Selleks hapendati potis uriini koos peenikeseks hõõrutud sinikiviga või koos hariliku sinerõika lehtedega. ^[5] Seejuures kasutati ära uriini redutseerivat omadust indigo lõplikuks eraldamiseks ning värvaine kiududeni viimiseks.

Uriini lämmastikuühendite (imetajatel eelkõige karbamiid, kusihape ja kreatiniin), fosfaatide ning kaaliumi- ja kaltsiumisoolade sisalduse tõttu võib seda kasutada taimede toitainetega varustamiseks. Samas on toitainete sisaldus lahjendamata uriinis nii suur, et see mõjub neile hoopis kahjustavalt või surmavalt – nad “põlevad ära” toiteainete rohkuse tõttu. Lahjendatult veega on uriin kasvusoodustav väetis. Väheste sademetega piirkonnas võib see lisaks väetamisele, põhjustada uriini suure söögisoola sisalduse tõttu ka pinnase sooldumist.

Meditsiinis on kasutamist leidnud nii uriin kui ka sellest saadavad ained. Nii on sõja või katastroofi puhul kasutatud uriini haava desinfitseeriva vahendina. Tänapäeval on menopausijärgsete naiste uriinist võimalik eraldada gonadotropiini, mida kasutatakse ärevushäirete ravil.

Loomad kasutavad uriini ka kommunikatsiooni vahendina (keemiline kommunikatsioon). Tuntuimaks näiteks on koer, kes nagu paljud teisedki loomad märgistab oma territooriumi märgatavatesse kohtadesse uriini sirtsutades. Tuntuima urineerimistehnikaga on harilik koiott (hall koiott), kes urineerib püsti seistes, et lõhnaallikas oleks kõrgemal.^[viide?] Mõnede kaslaste, näiteks leopardi ja gepardi, ning enamiku kabjaliste ja sõraliste isasloomadest tunneb emaslooma uriini lõhna järgi ära, kas viimane on paaritumisvõimeline või mitte. Looduses tekib kuses sisalduva karbamiidi lagunemisel hüdrolüüsi vahendusel kauakestva ja vänge lõhnaga gaas ammoniaak.

• Urineerimine
• Urofiilia
• Uurea
• Suhkurkusesus
• Valkkusesus
• Verikusesus
• Urolaania

• Uno Winblad, Ecological Sanitation, Stockholm Environment Institute 2004

• Uriini eraldamine – Kas inimuriin sobib väetiseks?, värske aju, 25. oktoober 2011
• Uriinis olevatel tüvirakkudel on suur ravipotentsiaal, err.ee, 2. august 2013