Frederik Magle

Frederik Reesen Magle (sündinud 17. aprillil 1977) on taani helilooja, organist ja pianist.

Ta kirjutab nii tänapäevast klassikalist muusikat kui ka klassikalise muusika ja muude žanrite ühendusi. Tema heliteoste seas on kammermuusikat, kantaate, orkestriteoseid ja sooloinstrumentidele (peamiselt orelile) mõeldud teoseid, mille hulgas on ka Taani kuningliku perekonna tellitud teoseid.

Frederik Magle sündis Stubbekøbingis. Tema ema oli näitleja ja kirjanik Mimi Heinrich, isa aga organist, maalija ja skulptor Christian Reesen Magle. Tema vanaonu oli kuulus helilooja Emil Reesen. Teda peeti juba varakult lapsgeeniuseks ning tema esimesed esinemised meedias toimusid 9-aastaselt.^[1][2] Ta kogus kuulsust orelivirtuoosina.^[3][4]

Magle omandas esialgse hariduse eraõppe vormis Leif Thybo (muusikateooria ja kompositsioon) ja Ib Bindeli (orel) käe all. Talle õpetati alates kuuendast eluaastast klaverimängu, noodikirja lugemist ning muusikateooriat. 16-aastaselt võeti ta vastu Taani Kuninglikku Muusikaakadeemiasse, kus ta õppis muusikateooriat Yngve Jan Trede käe all. Pärast poolteist aastat kestnud õpet otsustas ta õpingud pooleli jätta, põhjendades seda sellega, et ta ei suutnud samal ajal akadeemias õppida ning iseseisvalt heliloojana töötada. Ta on hiljem väitnud, et otsus oli talle keeruline ning tal oli väga paljugi üle vaja järele mõelda, kuid ta ei kahetse oma otsust.^[5]

1993. aastal määrati talle krahvinna Erna Hamiltoni stipendium.^[6] 1994. aastal võitis ta organistina Taanis noortele mõeldud Eurovisioni kvalifikatsiooniringid ja finaali ning saadeti edasi Euroopa finaali, mis toimus 14. juunil 1994 Varssavi filharmoonia kontserdisaalis. Esialgu olid poolakatest ürituse organiseerijad kvalifikatsiooniringid mujal korraldada plaaninud, kuid need viidi kõik üle Varssavi filharmoonia kontserdisaali, ainuüksi selleks, et Frederik Magle saaks osaleda, kuna seal on orel.^[7]

Magle isa suri 1996. aastal, vahetult enne Magle jõulukantaadi "A newborn child, before eternity, God!" esiettekannet. Seetõttu on see kantaat pühendatud Magle isale.^[8] 2001. aastal pälvis Magle auhinna Freemason's Arts Prize.

Magle on öelnud, et tihtipeale saab ta oma ideed unenägudest ning seetõttu magab ta alati märkmik padja kõrval, juhul kui ta peaks unes saama idee, mida oma töös ära kasutada.^[9]

Frederik Magle esimene avalik esinemine toimus ühel lihavõttepühade hommikul 7. aprillil 1985 Stubbekøbingi kirikus, kus lastekoor esitas tema komponeeritud lihavõttehümni. 1987. aastal esitas näitleja ja laulja Annie Birgit Garde Lyngby kirikus toimunud kontserdil kuus tema hümni, millele ta ema oli sõnad kirjutanud. Samal aastal esitas Magle muusikat esimest korda televisioonis.^[8] 1988. aastal toimus kahe tema suurema töö, kantaadi "We are afraid" ja minimuusikali "A Christmas Child" esiettekanne Grundtvigi kirikus, kus pealtvaatajaid oli ligi 2000.^[10] 1990. aastal hakkas ta koostööd tegema viiuldaja Nikolaj Znaideriga ning nad esinesid koos kontsertidel. Hiljem esitas Znaider koos pianist Daniel Gortleriga esimest korda Magle variatsioone viiulile ja klaverile – "journey in time" – Amsterdamis Concertgebouws. Teos annab edasi "teatud stseene või muusikalisi pilte", kuna teose autor kasutab selleks teravaid dissonantse, keerulisi rütme ning dramaatilisi üleminekuid ja teemamuutusi.^[11]

1993. aastal komponeeris Magle muusikat eksperimentaalteatri lavastusele "Der Die Das", mida esitas Kirsten Delholmi juhendamisel teatritrupp Hotel Pro Forma. Teised näidendiga seotud artistid olid arhitekt Thomas Wiesner, skulptorid Anders Krüger ja Frans Jacobi, kunstnik Tomas Lahoda ja kostüümidisainer Annette Meyer. Lavastus esitati 4. rahvusvahelisel tantsufestivalil Münchenis ning selle eesmärk oli olla kaasaegne "Gesamtkunstwerk", kus on ühendatud arhitektuur, kunst, muusika ja näitemäng.^[12]

Magle kontsert orelile ja orkestrile "The Infinite Second" esitati ja esmasalvestati 1994. aastal 3. rahvusvahelisel muusikafestivalil Lätis Riia katedraalis. Organist oli Magle ise ja orkestriks oli Dzintars Jostsise juhendamisel Läti filharmoonia kammerorkester. Berlingske Tidende kriitik Steen Chr. Steensen kirjeldas kontserti kui "pikka protsessi pimedusest valgusse, mis tonaalselt sarnaneb prantsuse orelimuusika koolkonna stiiliga".^[13] 1996. aastal avaldati see teos CD-l koos tema teise sümfooniaga "Let there be light", mille esiettekanne toimus Riia katedraalis 1993. aastal. Kultuuriajakirjanik Jakob Levinsen kirjutas Magle tööde struktuuri kohta järgmist:^[14]

„...ta muusika tundub küll traditsiooniliste muusika parameetrite järgi küllaltki konventsionaalsena, milleks on kaarduvate vormide eelistamine ning suhteliselt konservatiivne vaba tonaalsuse kasutamine meloodia ning harmoonsuse koha pealt, kuid tema muusika dramaatilised iseloomujooned tulenevad kindlasti juba oreli enda spetsiifikast. Iseloomujoonteks on tihti esinev kontrast väga madalate ja kõrgete tämbrite vahel, kontrast selgelt defineeritud meloodiliste joonte ning tihedalt punutud muusikaväljade vahel, kontrast massiivsete akordide ning energeetiliselt liikuvate rütmimustrite vahel. See kõik käib ka tema kahe domineeriva muusika struktureerimise meetodi kohta (...) iseloomustavad dünaamiline pingete kasvamine aina rohkemate ja rohkemate muusikakihtide lisandumisel, järsud muutused madala ja kõrge, jõulise ja rahuliku, selge ja varjutatu vahel. Sealhulgas sisaldub teostes ka julgus mõningaid parameetreid ekstreemsusteni viia – selle näiteks on juhud, kus rütmiline muster muutub nii tihedaks, et sisalduvate muutuste kontuurid muutuvad nii häguseks, et ainult muutumiste piirjooned jäävad alles...“

Jõulukantaadi "a newborn child, before eternity, god!" esiettekanne toimus 1996. aastal, teose tellis Kulturby 96 – Euroopa kultuuripealinn 1996. 1997. aastal avaldati teos CD-l, esitajateks olid solistid Ingibjörg Gudjonsdottir (sopran), Elisabeth Halling (alt), Gert Henning-Jensen (tenor) Christian Christiansen (bass), kaks segakoori, kaks lastekoori, puhkpilliansambel, üks organist ja üks löökpillimängija. Dirigendiks oli Steen Lindholm.^[15] Teose tekst pärineb 6. sajandi muusikapalast, mille on taani keelde tõlkinud preester Kristian Høeg. Kriitik meediaväljaandest Jyllands-Posten kirjeldas kantaati kui raskelt klassifitseeritavat ning tõi välja robustsuse religioosses narratiivis.^[16]

1995. ja 1996. aastal komponeeris Magle sümfoonia klaverile ja sümfooniaorkestrile – "Lego Fantasia". Teose tellis ettevõte Lego Group. Sümfoonia esimene ettekanne toimus 24. augustil1997 Windsori lossis St. George kabelis. Esitajaks oli David Parry dirigeerimisel Londoni Filharmoonikute orkester ning pianistina astus üles Magle ise.^[17] Samad esitajad osalesid ka sama teose CD-salvestusel.

1998. aastal tellis Maglelt teose Amnesty International, kellele ta komponeeris klaveripala "Flammer for Frihed". Teos trükiti sama pealkirjaga raamatusse, mis koosnes 24 taanlase kirjutatud esseest (kirjutajate hulgas oli toonane Taani peaminister Poul Nyrup Rasmussen, endine peaminister Poul Schlüter, Tøger Seidenfaden, Ghita Nørby jt). Raamatu toimetas Monica Ritterband ning raamat avaldati inimõiguste ülddeklaratsiooni 50. aastapäeval.^[18]

Magle kirjutatud kantaat solistile, koorile, lastekoorile ja kammerorkestrile "Cantata to Saint Cecilia" tuli esiettekandele 22. novembril 1998 Kopenhaagenis Ny Carlsberg Glyptotekis. Aasta hiljem salvestati ja avaldati kantaat albumil "Cæciliemusik". Esitajateks olid Gunnar Svenssoni juhendamisel Danish Cæciliekoret ning solistid Birgitte Ewerlöf (sopran), Tuva Semmingsen (alt) ja Jørgen Ditlevsen (bass). Kantaadi sõnad kirjutas kirjanik Iben Krogsdal ning need põhinevad Püha Cecilia lool – püha Cecilia suri kohutaval moel oma kristliku usu tõttu. Kantaati on kirjeldatud kui "mõõdukat modernismi erilise Taani alatooni ning läbipaistva kammermuusika instrumentatsiooniga".^[4]

Tema 2001. aasta puhkpilliansamblile, koorile, orelile ja löökpillile kirjutatud teos "The hope" kanti esimest korda ette 1. aprillil 2001 Kopenhaageni lahingu 200. aastapäeva mälestusteenistusel. Teose tellisid Kopenhaageni reformistlik kirik ja organisatsioon Søværnets Operative Kommando.^[19] "The hope" salvestati ning teose avaldas 2005. aastal albumil "Søværnet Ønsker God Vind" Kuninglik Taani Merevägi.

Magle koostas spetsifikatsioonid ja tonaalse disaini Jørlunde kirikusse loodud uuele orelile. Orel pühitseti sisse oktoobris 2009 ning 2010. aastal avaldas Magle topeltalbumi "Like a Flame" uuel orelil tehtud improvisatsioonidest. Kriitikute arvustused albumi kohta olid valdavalt positiivsed,^{[20][21][22][23]} kuid leidus ka karmimat kriitikat; eriti halva hinnangu improvisatsioonidele andis taani oreliajakiri ORGLET, mille koostajad rõhutasid traditsiooniliste fuuga- ja koorivormide olulisust ning seda, kuidas neid vorme ei kõlba asendada vaba improvisatsiooniga. Üks kriitikutest kaebas ka albumi pikkuse üle, kuna albumi kestus oli üle kahe tunni.^[24] Magle vaba improvisatsioonilise vormi kaitseks astus välja organist, džässpianist ja helilooja Henrik Sørensen, oma arvamusartikliga taani oreliväljaandes Orgelforum.^[25]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Frederik Magle

• Frederik Magle koduleht