Franz Mesmer

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2010) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Franz Anton Mesmer (sünninimi Friedrich Anton Mesmer; 23. mai 1734 Iznang Bodeni järve ääres – 5. märts 1815) oli saksa astroloog ja arst.

Ta sai tuntuks animaalmagnetismi leiutamisega. See ja muud tema leiutatud vaimsed tegevused on saanud koos nimetuse mesmerism. Mesmeri ideede ja nende praktiseerimiste areng viis Šoti kirurgi James Braidi hüpnoosi arendamisele 1842.

Mesmer oli kuulnud, et magnet omab ravitoimet. Ta kinnitas 3 erinevat magnetit keha külge, eesmärgiga tõrjuda „kurjad“ jõud kehast välja (1773). 1774. aastal taipas Mesmer, et lisaks magnetile on veel mingi teine jõud, mis toimet avaldab – „loomne magnetism,“ mis koguneb inimese enda kehasse.

Hüpnotismi ravimeetodi neli põhimõtet: 1. Maailm on täidetud peene fluidumiga, mis ühendab inimest planeetidega ja samuti inimesi omavahel; 2. Haigused tekivad sellest, et fluidum ei jagune organismis ühtlaselt; tervis saab taastuda siis, kui jaotuse osakaal taastub; 3. Teatud võtete abil on võimalik fluidumi „kanaliseerida“ ja suunata ühest kohast teise, kanda üle ühelt inimeselt teisele; 4. Fluidumi ülekandmisega võib esile kutuda „kriisi,“ mille tulemusel patsient paraneb.

Kuigi Mesmer võis olla eksiteele sattunud ekstsentrik, avas tema töö ukse teistele. Tema saavutused julgustasid teisi uurima vaimu ja lõppkokkuvõttes hüpnoosi.

Ta sündis 1734. aastal Bodeni järve ääres, mis on tänapäeval Saksamaa ja Šveitsi vaheliseks piiriks. Metsavahi pojana õppis noor Mesmer kõigepealt teoloogiat ja õigusteadust, kuid leidis lõpuks ala, mis talle au ja kuulsuse tõi – arstiteadus. Selle lõpetas 33-aastaselt Viini Ülikoolis. Üliõpilasena tundis ta huvi planeetide ja tõusu-mõõna nähtuste vastu. See sundiski teada uurima väliste mõjude tagajärgi inimkehale. Oma väitekirjas oletas ta, nagu paljud teadlased varem olid arvanud, et on olemas mingisugune üleüldine gravitatsiooniline vedelik. See vedelik oli vahend, mille kaudu suured objektid, sealhulgas planeedid, olid võimelised mõju avaldama teistele esemetele, kaasa arvatud inimkehale. Sellest sai alguse ka Mesmeri „animaalse magnetismi“ uurimine.

1767. aastal abiellus lesknaise Maria Anna von Poschiga ja alustas tööd arstina. Ta oli kaunite kunstide patroon. Tema maja külastasid Gluck, Haydn ja Mozart. Mozarti esimene ooper "Bastien und Bastienne" lavastati Mesmeri koduteatris. 1773. aastal ravis ta 27-aastast preili Oesterlini, kellel oli vähemalt 15 erinevat sümptomit, mis perioodiliselt kordusid. Patsient ei saanud oma närvihädadele tavapärasest ravist abi. Seega otsustas proovida ebatraditsioonilisi meetodeid, mida kasutas üks tema kaasaegsetest – vaimulik Macximilian Hell. Ta oli kuulnud, et magnetil on ravitoime, ja ta kinnitas kolm erinevat magnetit keha külge ja lasi eelnevalt juua vedelikku, mis sisaldas rauda, eesmärgiga tõrjuda “kurjad” jõud kehast välja. 28. juulil 1774taipas Mesmer, et lisaks magnetile on veel mingi teine jõud, mis toimet avaldab. See oli pöördepunktis ja ta oli veendunud, et oli avastanud magnetismi jõu – ta nimetas selle “loomseks magnetismiks”, mis koguneb tema enda kehasse. Pärast mitmeid raviseansse Fräulin Oesterlin paranes ja abiellus Mesmeri kasupojaga. Ta loobus magnetite kasutamisest ja hakkas patsiente käte abil ravima. Mesmer muutus prominendiks, kes liikus kõrgemas seltskonnas. Rikkad ja kuulsad, eriti naisterahvad, tunglesid tema ukse taga. Tema seansid muutusid etendusteks.

1777. aastal lahkus ta teadmata põhjusel Viinist ja asus elama Pariisi. Üheks põhjuseks võib olla see, et samal aastal võttis ta patsiendiks noore naise Maria Theresa Paradise, kes oli keisrinna lemmik, kuid kes oli neljandast eluaastast alates pime. Mesmer asus teda ravima ja mingist hetkest hakkas arsti hinnangul nägemine taastuma. Kuid Mesmeri jaoks tähendas see hoopis hävingut, sest see tekitas kadedust teistes arstides, kelle soovitusel võeti noor pianist ravilt ära. Maria puue, mis võis olla põhjustatud mitte füüsilisest, vaid hüsteerilisest seisundist, tuli kohe tagasi ning Mesmeri maine oli rikutud. See võis ajendada ka teda Pariisi elama asuma.

1779 avaldas ta Pariisis olles 88-leheküljelise teose "Mémoire sur la découverte du magnétisme animal", kuhu olid koondatud tema teooria põhiteesid (27 teesi).

1784. aastal kirjeldas tunnistaja, et Mesmeril ei olnud vastuvõtul kunagi vähem kui 200 patsienti. Mesmer võitles oma avastuste tunnustamise eest. Kuigi ta oli oma kuulsuse tipus, polnud teaduslik kogukond tema meetodite tõhususes siiski veendunud ning suhtusid arsti kahtlusega. 1784. aastal määras kuningas komisjoni, kuhu kuulusid astronoom Bailly, keemik Lavoisier, arst Guillotin ja Ameerika saadik Benjamin Franklin. Uurimise eesmärgiks oli välja selgitada, kas tegemist on erilise “magnetilise fluidumiga” või mitte. Komisjon jõudis järeldusele, et tõendusi tundmatu füüsilise jõu kohta ei õnnestunud leida. Patsientide paranemist seletas komisjon haigete “kujutlusvõimega”. Samuti rõhutati Mesmeri erootilist ligitõmmet tema naispatsientidele. Pärast korduvaid rünnakuid tema vastu Mesmer lahkus 1785. aastal Pariisist ja veetis elu viimased päevad eraldatult Šveitsis. Mesmer suri 5. märtsil 1815.

Mesmer uskus, et paranemistele on olemas füüsikaline seletus, mida ta võis esile kutsuda magnetite ja raudvarrastega. Ta arvas, et on olemas universaalne magnetiline vedelik ja et midagi sarnast on olemas ka meie kehas. Haigused olid tema arvates tingitud takistustest selles magnetilises voolus. Mõjustades seda magnetilist vedelikku ja saades üle takistustes, võib ravida erinevaid häireid, kaasa arvatud närvihaigusi. Mesmer väitis veel, et protsessi aitab mõjutada tema enda võimas animaalne magnetism ning et tema annab seda edasi patsiendile. Tema eesmärk oli rajada „magnetiline polaarsus“ tervendaja ja patsiendi vahel.

Mesmeri raviseansid olid sageli avalikud üritused. Ta tegi nii grupiteraapiat kui ka individuaalseid raviseansse. Tema patsiendid paigutati vanni ümber, mis oli täidetud rauapuru ja veega. See aitas Mesmeri sõnul luua mesmerilist tervenduskeskkonda. Kui patsient oli „kriisi“ läbinud, sai ta terveks.

Fakt, et Mesmer puudutas oma patsiente, kellest peaaegu kõik olid naisterahvad, pani kriitikud tema motiivides kahtlema. Mesmeri patsiendid elasid raviseansside ajal sageli läbi krampe ja vapustusi. Huvitav on seejuures see, et Mesmer uskus vankumatult, et tervenemise põhjus on füüsiline, mitte psühholoogiline. Ta arvas, et magnetism aitas patsienti. Tema ravis on vähe tähtsust patsiendi mõistuse või kujutlusvõime roll, mis on nüüdisaja hüpnoosi nurgakiviks.

1. Streeter, M. (2006). Hüpnoos. Vaimu Saladused. (U. Rei, Trans.) Tallinn: Koolibri.