Eesel

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2010) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eesel
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kabjalised Perissodactyla
Sugukond	Hobuslased Equidae
Perekond	Hobune Equus
Liik	Eesel
Binaarne nimetus
Equus asinus Linnaeus (1758)

Eesel (Equus asinus) on 4000 eKr egiptlaste kodustatud hobuslaste liik, keda kasutatakse enim veoloomana. Vanad roomlased pidasid eeslit pühaks loomaks. Euroopasse ilmusid eeslid pronksiajal, ligikaudu 2000 aastat eKr. Loomade oluline roll tuuakse välja nii Vanas kui ka Uues Testamendis. Tollal kasutati eesleid vankrite ja muude raskuste vedamiseks ning ratsutamiseks. Pärsias ja Egiptuses maksis hea eesel rohkem kui hobune. Väikemajapidamistes on kergemate koormate vedamisel eesel ikka veel kasutusel veoloomana.

Eesli eellased, nuubia ulukeesel ja eeslik asustavad vaid hõreda ja madala taimestikuga poolkõrbeid. Algusaegadest peale on eeslit peetud nii ebasoodsates piirkondades ja tingimustes, et teistel suurtel imetajatel oleks raske niisugustes oludes ellu jääda. Nii ulukeesel kui ka eeslik on tänapäeval vabas looduses väga haruldased. Mõned loodusteadlased peavad üsnagi tõenäoliseks, et algupärane nuubia ulukeesel on välja surnud ning et tänapäeval Aafrikas elutsevad loomade rühmad on kodustatud eeslite järglased, kes pääsesid vabadusse ja metsistusid seal taas. Algselt oli nuubia ulukeesel arvukas liik, kes elas Niiluse orust kuni Punase mereni Somaalia ja Etioopia aladel.

Eesel on hobusest väiksem ja massiivsem. Pea on tal kehaga võrreldes märgatavalt suurem, suhteliselt suured on ka kõrvad. Eeslil on peenikesed jalad, lühike lakk ja ta on hobusest märgatavalt madalam. Saba otsas on pikematest karvadest tutt. Eesli karvastik on tavaliselt halli värvi, ent alamliikidel on erinevad varjundid – hallist hallikaspruunini. Lühike lakk ja saba on ülejäänud kehaosadest tumedamad. Mõningatel alamliikidel esineb küljel tume vööt, mis kulgeb sabani ning ristub mööda selga jooksva tumeda vöödiga. Nagu teistel hobuslaste esindajatel, on ka eeslitel varvaste arv jalgadel vähenenud üheni. See varvas kannab kogu keharaskust ja on kaitstud sarvestunud kabjaga. Samuti toimib see võimsa relvana – ohus olev ulukeeslikari moodustab ringi, pead ringi keskel ja annab kapjadega võimsaid lööke.

Kui ristata isane eesel emase hobusega, on järglaseks muul. Hobuse-eesli hübriidid on peaaegu alati viljatud, kuna hobustel on 64 kromosoomi ja eeslitel 62, on järeltulijal 63 kromosoomi.

Harvem on ristatud isast hobust ja emast eeslit, selle tulemusel sünnivad sigimisvõimelised hobueeslid.

Eesleid on ristatud ka sebradega.

Taltsal emaseeslil on innaaeg terve aasta. Vabas looduses paaritutakse tavaliselt kevaditi ja varss sünnib pärast aastast tiinust. Suguküpseks saavad eeslid 2–3-aastaselt. Tavaliselt elavad ulukeeslid karjades, kus on üks täkk ja mitu mära ning nende varsad. Karja koosseis ei ole püsiv, vaid muutub pidevalt. Innaajal paarituvad loomad sageli teistest karjadest pärit isenditega. Seetõttu ei saa oletada, et täiskasvanud loomade vahel tekivad mingisugused pikaajalised sidemed.

Eeslite pulmarituaalid erinevad teiste hobuslaste omadest. Paaritumise ajal muutub täkk mära suhtes agressiivseks. Tihti hammustab ta emast, lööb kabjaga ning tekitab haavu kaelale ja pähe. Selline kummaline kosimine on ilmselt vajalik, sest alles mõne aja möödudes nõustub emane paigale jääma, et isane saaks paaritumisele asuda. Tavaliselt sünnib üks varss, kes on kohe pärast sündi võimeline jalgadele tõusma ning emaga kaasa minema. Eeslipiim sisaldab rohkem suhkrut ning vähem rasva ja valku kui lehmapiim. Üheksa kuu möödudes hakkab emaeesel järk-järgult varssa imetamisest võõrutama, ning see läheb üle taimetoidule.

• „Looduse entsüklopeedia“, Tallinn: Varrak, 1999.
• „Imetajad. Loomade elu“, 7. kd. Tallinn: Valgus, 1987.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Eesel