Garri Bardin

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2024) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Garri Jakovlevitš Bardin (vene keeles Гарри Яковлевич Бардин, tegelik nimi Garri Bardenštein; sündinud 11. septembril 1941 Tškalovis) on juudi päritolu Nõukogude ja Venemaa animatsioonirežissöör, stsenarist, produtsent ja näitleja, kes on tuntud oma eksperimentaalsete muusikaliste animatsioonide poolest. Ta pälvis 1988. aasta lühifilmi Kuldse palmioksa filmi Fioritures eest ja 2011. aastal aumärgi.^[1]

Garri Bardin sündis 1941. aastal Garri Jakovlevitš Bardensteinina Tškalovis (tänapäeva Orenburg, Venemaa Orenburgi oblast), kuhu tema rase ema Rozalia Abramovna Bardenstein oli Suure Isamaasõja alguse tõttu Kiievist evakueeritud. Tema isa Jakov Lvovitš Bardenstein oli mereväeohvitser, kes astus teenistusse 1941. aastal ja osales Stalingradi lahingus. Pärast teist maailmasõda kolis perekond Läti NSV-sse Liepājasse, kus tema isa teenis Balti laevastikus. Bardin veetis kolm aastat Nõukogude armees ja 1968. aastal lõpetas ta Moskva Kunstiteatrikooli näitlejateaduskonna.^[2]

Bardenstein liitus Moskva draamateatriga NV Gogol (tänapäeva Gogoli keskus), kus ta teenis kuni 1973. aastani. Lavastaja palus tal lühendada oma perekonnanime, mis oli teatriplakatite jaoks liiga pikk, ja kohandas Bardini lavanime. Teatrist lahkudes kirjutas ta mõnda aega lugusid, näidendeid ja telestsenaariume. Ta oli alates 1967. aastast ka koomiksitele häält andnud.

Umbes samal ajal saatis ta Sojuzmultfilmile stsenaariumi ja tal soovitati koomiks ise lavastada, hoolimata tema vähesest ametlikust väljaõppest.^[3] 1979. aastal lavastas ta "Lendava laeva" ("Летучий корабль"), mis on traditsiooniliselt animeeritud muusikaline film, põhinedes samanimelisel vanal vene muinasjutul. Film ja Juri Entini laulud said väga populaarseks. Seejärel töötas Bardin koos Entiniga mitme teise käsitsi joonistatud filmi kallal.

1983. aastal lavastas ta oma esimese eksperimentaalse nukufilmi täiskasvanutele – Konflikt, külma sõja allegooria, kus kaks tikkude rühma astuvad konflikti, mis viib sõjani. Sellele järgnesid mitmed nukufilmid, sealhulgas Break!, mille eest Bardin sai 1986. aasta Leipzigi filmifestivalil Golden Dove auhinna.^[4][5] 1987. aastal andis ta välja kaks filmi: köitest abielu ja alumiiniumtraadist fioritures, mille eest pälvis ta 1988. aasta lühifilmi Kuldse Palmioksa Cannes'i filmifestivalil.

1990. aastal lavastas ta oma viimase Sojuzmultiflmi koomiksi – "Hall hunt ja Punamütsike" – muusikalise filmi, mis pilkas NSV Liidu viimaseid päevi. See pälvis mitmeid auhindu, sealhulgas 1991. aasta Annecy rahvusvahelisel animafilmifestivalil parima lühifilmi Grand Prix ja 1992. aasta Nika auhind parima animafilmi eest.^[6][7] Pärast seda asutas Bardin ja juhtis Stayeri animatsioonistuudiot, kus ta jätkas savi- ja stoppfilmide ning telereklaamide lavastamist. Pärast kuueaastast tootmist andis ta lõpuks välja oma esimese täispika animamuusikali "Inetu pardipoeg" (2010), mis põhines vabalt Hans Christian Anderseni samanimelisel muinasjutul, tugeva mõjuga George Orwelli "Loomade farmist".^[8] See sai kriitikutelt vastakaid hinnanguid ja kukkus rahaliselt läbi, samas kui Venemaakesksed telekanalid keeldusid Bardini sõnul seda näitamast.^[9][10] Samal ajal pälvis see mitmeid auhindu, sealhulgas 2011. aasta Nika auhinna.^[11]

Bardin on olnud kolm korda abielus. Kolmandast abielust on tal ka poeg, Pavel Bardin (sündinud 1975), kes on vene filmirežissöör.