Clemens XI

Clemens XI
Sünninimi	Giovanni Francesco Albani
Valitsemisaja algus	23. november 1700
Valitsemisaja lõpp	19. märts 1721
Eelkäija	Innocentius XII
Järeltulija	Innocentius XIII
Sünnikuupäev	23. juuli 1649
Sünnikoht	Urbino
Surmakuupäev	19. märts 1721
Surmakoht	Rooma

Clemens XI (Giovanni Francesco Albani või Gianfrancesco Albani; 23. juuli 1649 – 19. märts 1721) oli paavst 1700–1721. Ta oli 243. paavst.

Giovanni Francesco Albani sündis Urbinos (teistel andmetel Pesaros) ^[1] kardinal Francesco Barberini ametniku ning patriitsi Carlo Albani ja Elena Mosca kahelapselise pere vanima lapsena. Tema isapoolsest suguvõsast pärines kardinal Gian Girolamo Albani. 11-aastaselt asus Albani elama Rooma. Tal oli keelteannet ja ta tõlkis vanu tekste kreeka keelest ladina keelde, sealhulgas ühe Bütsantsi keisri monoloogi, evangelist Markuse euloogiumi ja Sophroniose homiilia.

Albani lõpetas 1660. aastaselt Roomas jesuiitide kolleegiumi, mille järel astus ta Rootsi kuninganna Kristiina rajatud akadeemiasse, kus õppis filosoofiat ja õigusteadust. Albani koostas Innocentius XII onupojapoliitika vastase dekreedi "Romanum decet pontificem". Ta ordineeriti septembris 1700 ja pidas oma esimese missa 6. oktoobril 1700 Rooma Santa Maria degli Angeli kirikus. Kardinal Albani osales 2 konklaavil 1691 ja 1700.

• 1670 San Lorenzo in Damaso basiilika kapiitli kanoonik
• 1676–1689 Signatura gratiae referent
• 1677 paavstlik prelaat
• Rieti, Sabina ja Orvieto kuberner
• 5. oktoober 1687 – 23. november 1700 paavstliku kirjavahetuse sekretär
• 22. mai 1688 Vatikani basiilika ülempreestri vikaar ja Rooma Peetri kiriku kongregatsiooni kohtunik
• 29. oktoober 1688 Vatikani basiilika kapiitli kanoonik
• 13. veebruar 1690 – 30. märts 1700 kardinaldiakon
• 10. aprill – 22. mai 1690 Santa Maria in Aquiro kardinaldiakon
• 1690–1700 Casamari Santa Maria e Santi Martiri Giovanni e Paolo kloostri abt commendatario
• 22. mai 1690 – 30. märts 1700 San Adriano al Foro kardinaldiakon
• 30. märts – 23. november 1700 San Silvestro in Capite kardinalpreester

Clemens XI valiti paavstiks 23. novembril 1700 Vatikani paavstipalees, 30. novembril pühitseti ta piiskopiks ja 8. detsembril krooniti paavstiks. Clemens XI oli paavstiks saades 51-aastaselt noorim paavst Clemens VII järel. Hiljem pole kedagi nii noorelt paavstiks valitud. Clemens XI võttis nime Clemens I järgi, kelle mälestuspäeval ta paavstiks valiti.

9. oktoobrist 23. novembrini 1700 toimunud konklaavil osales 57 kardinali. Konklaavi esimesel päeval viibis kohal vaid 38 kardinali. Prantsusmaa esitas kardinal Galeazzo Marescotti vastu veto. Teised arvestatavad soosikud olid kardinal Bandino Panciatici, Leandro Colloredo ja Giambattista Spinola. Clemens XI valimist toetas Zelanti fraktsioon, kuid ta keeldus kolme päeva jooksul kardinalide otsust tunnustamast.

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Emmanuel–Theodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon, Nicola Acciaiouli, Fulvio Astalli, Sebastiano Antonio Tanara Riigisekretär Fabrizio Paolucci Camerlengo Giambattista Spinola, Annibale Albani Rooma kardinalvikaar Gasparo Carpegna, Nicolò Caracciolo, Giovanni Domenico Paracciani

 Pikemalt artiklis Hispaania pärilussõda

18. sajandi alguses muutus poliitiline olukord Euroopas väga keeruliseks, kuna Põhja-Euroopas sõlmisid Taani, Poola ja Venemaa liidu Rootsi vastu ning Prantsusmaa ja Austria konkureerisid omavahel Lääne-Euroopas hegemoonia saavutamise pärast. Austria poliitiline mõju Euroopas oli Vestfaali rahu sõlmimise järel suurem kui varem, pealegi olid Austria väed äsja vallutanud Ungari türklastelt tagasi ning 1699 Austria ja Osmani impeeriumi vahel sõlmitud Karlowitzi rahulepingu tulemusena sai Austriast suurriik.

1. novembril 1700 suri Hispaania kuningas Carlos II ilma otseste pärijateta. Kuna senine troonipärija Baieri prints Joseph Ferdinand suri 1699 ootamatult, kavatses Carlos II oma järglaseks määrata oma tädi Maria pojapoja Austria hertsogi Karli, kuid Hispaania riigikantsler kardinal Luis Manuel Fernández de Portocarrero-Bocanegra y Moscoso-Osorio toetas Carlos II õepoega, Louis XIV pojapoega Philippe'i. Portocarrero soovitusel nõustus ka Innocentius XII toetama Philippe'i, sest Karl oleks Hispaania trooni pärimisega võinud pretendeerida ka Hispaaniale kuuluvatele Napolile ja Sitsiiliale ning Habsburgide dünastia oleks uuesti hakanud Euroopas, eriti Itaalias domineerima.

Clemens XI jäi Hispaania pärilussõjas neutraalseks, soovides sõjategevust rahu vahendamisega lõpetada. Samas pooldas Clemens XI Prantsusmaa tegevust, soovides sellega jätkata oma eelkäija poliitikat ja ühtlasi vältimaks Austria invasiooni Itaaliasse.

Esimeseks sõjaliseks rünnakuks Kirikuriigi vastu sai 1701 Mantova vallutamine Prantsuse vägede poolt. 1708 tungisid Kirikuriiki Austria väed, kes vallutasid Napoli. Paavstil tuli 15. jaanuaril 1709 tunnustada Saksa-Rooma keisri Joseph I nõudeid ja toetada Karli Hispaania kuningana. See otsus halvendas paavsti suhteid Louis'ga. 1713 sõlmitud Utrechti rahuleping ja 1714 sõlmitud Rastatti rahuleping kindlustasid Hispaania krooni Philippe'ile. Kuna paavst jäeti lepingute sõlmimisest kõrvale, sai temast Hispaania pärilussõja suurim kaotaja tegevpoliitikas, sest paavsti poliitiline võim Sitsiilia ja Sardiinia saare ning Parma ja Piacenza hertsogkonna üle likvideeriti tema protestidest hoolimata. Sitsiilia läks Savoia hertsogi Vittorio Amadeo II valdusse, Sardiinia Austria valdusse. Austriale jäi ka Comacchio, mille Kirikuriik sai tagasi alles pärast Clemens XI surma.

Prantsusmaal sai Louis XIV surma järel 1715 regendina valitsenud Orleansi hertsogi ajal õukonna nõunikuks Pariisi peapiiskop kardinal Louis-Antoine de Noailles, peaministriteks määrati katoliku vaimulikud Guillaume Dubois ja André-Hercule de Fleury.

1705 suri Saksa-Rooma keiser Leopold I Habsburg ja tema järglaseks valiti Joseph I. Uuel keisril tekkis paavstiga konflikt vakantsete piiskopikohtade pärast, sest keiser soovis määrata prelaate oma soovi järgi, toetudes ius primarum precum õigusele.

Clemens XI toetas Inglismaa printsi James Edward Stuarti troonipärilusküsimuse lahendamist ja soosis tema abielu Poola printsessi Clementinaga.

1697 sai katoliiklaseks Poola kuningas August II ja 1709 Braunschweig-Lüneburg-Wolfenbütteli hertsog Anton Ulrich. Paavst tervitas mõlema valitseja otsust.

Aprillis 1701 protesteeris Clemens XI Brandenburgi kuurvürsti ja Preisimaa hertsogi Friedrich III vastu, kes oli 18. jaanuaril 1701 kuulutanud ennast Preisimaa kuningaks. Paavst keeldus Preisi kuningat tunnustamast kui monarhi, sest kuninga valdused hõlmasid varasemaid Saksa ordu valdusi, mis kuulusid paavstile.

Clemens XI oli vaevalt saanud paavstiks, kui puhkes vaidlus Savoia hertsogi Vittorio Amadeo II õiguse üle määrata prelaate vakantsetele kohtadele ja vaimulike immuniteedi küsimuse üle. Suhetes Savoiaga esitas paavst territoriaalseid pretensioone Sitsiiliale, mis läks Hispaania pärilussõja järel Savoia hertsogi valdusse. Clemens XI avaldas 20. veebruaril 1715 bulla, milles ta tühistas Sitsiilia privileegid (Monarchia Sicula) ja kehtestas interdikti, mis tühistati alles 1718. Savoia hertsog ei tunnustanud paavsti otsust ja andis Giulio Alberoni sõjakäigu järel Sitsiilia 1720 Austriale, saades vastu Sardiinia.

1705 tappis tsaar Peeter I Polotskis Bazylian Kolbieczynski. 1707 saatis Peeter I paavsti juurde saatkonna, et Clemens XI ei tunnustaks Stanisław Leszczyńskit Poola kuningana. 1719 saadeti jesuiidid Venemaalt välja.

1714 kuulutas Osmani impeerium sõja Veneetsiale. Clemens XI soovis türklaste vastu moodustada koos Veneetsia ja keisriga liidu, kuid tulemusteta. Paavst saatis võiduka lahingu järel prints Eugenile õnnistatud kübara ja mõõga.

Ühe türklaste vastaseks sõjaks varustatud sõjalaevastiku juhtis Hispaania peaminister kardinal Giulio Alberoni 1717 Sardiinia rannikule, mida Euroopas tõlgendati Hispaania invasioonina Saksa-Rooma keisri valdustesse. Alberoni pidi rahvusvahelise surve tõttu hiljem Hispaania peaministri ametist lahkuma.

Clemens XI muutis Kirikuriigis olevate vanglate tingimusi inimlikumaks ja lasi rajada San Michele vangla.

Clemens XI tunnustas pärast aastakümneid kestnud vaidlusi 13. juulil 1703 Mary Wardi rajatud institutsiooni. Ta tunnustas 1703 Frances Bedingfeldi rajatud institutsiooni.

Ta käskis Roomas olulise põhjuseta viibivatel prelaatidel kiiresti lahkuda oma piiskopkondadesse.

Ta ei tunnustanud maroniidi patriarhi Joseph Mubaraki.

Ta määras Dijoni katedraali asukohaks Saint-Étienne kiriku.

Ta moodustas 7. aprillil 1708 Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsiooni juurde usukaitsja (promotor fidei) ametikoha.

3. aprillil 1710 tunnustas ta Petlemma vennaskonda orduna.

Ta reorganiseeris 1710 Indulgentside Määramise kongregatsiooni.

Ta kinnitas teatiini nunnaordus 12. mail 1710 sinise skapulaari kandmise privileegi.

Ta tunnustas 1712 Peetrus Manuki rajatud armeenia mehhitariite.

Clemens XI käskis 1710 avaldada Segni sinodi aktid.

1718 andis ta Quebeci ursuliinide kloostrile indulgentsid.

1719 tunnustas ta Armagh' piiskopkonna nõudeid Dublini piiskopkonna vastu.

Clemens XI protesteeris 17. aprillil 1704 John Clement Gordoni ordineerimise vastu, kuna seda ei tehtud katoliku kombe kohaselt.

Clemens XI ajal ägenes dominiiklaste ja jesuiitide vahel vaidlus hiina riituse ning malabari riituse kasutamise üle. 20. novembril 1704 mõistis paavst mõlema riituse kasutamise hukka. 7. jaanuaril 1706 avaldatud bullas "Gaudium in domino" mõistis ta taas hukka malabari riituse. 19. märtsil 1715 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Ex illa die" mõistis ta taas hiina riituse hukka. Clemens XI saatis 1718 Carlo Ambrogio Mezzabarba Hiina keisri juurde.

6. detsembril 1708 avaldatud bullas "Comissi nobis" kohustas Clemens XI Neitsi Maarja pärispatuta saamise suurpüha tähistama 8. detsembril.

Clemens XI koostas Joosepi ofiitsiumi. 10. veebruaril 1713 ja 4. märtsil 1713 lubas ta Roomas jesuiidi kirikus pidada Püha Joosepi austuseks noveeni.

Clemens XI kuulutas 3. veebruaril 1720 Anselmi Kiriku doktoriks.

 Pikemalt artiklis Jansenism

1702 kõrvaldas Clemens XI ajutiselt ametist janseniste pooldava Utrechti piiskopi Petrus Combde. 1703 teatas Prantsusmaa kuningas Louis XIV paavstile oma soovist riigis jansenism kõrvaldada. Kuningas esitas paavstile kahe aasta jooksul oma nõudmisi, kuni 15. juulil 1705 andis Clemens XI välja apostelliku konstitutsiooni "Vineam Domini Sabaoth", mõistes hukka Sorbonne'i ülikooli teoloogide 1701 avaldatud otsuse, mis oli tunnistanud õigusvastaseks Cornelius Janseniuse teeside hukkamõistu Innocentius X poolt. 13. juulil 1708 mõistis Clemens XI hukka jansenistide Uue Testamendi tõlke ja Pasquier Quesneli 1687 ilmunud "Reflexions morales sur le Nouveau Testament".

29. augustil 1709 piirasid Prantsusmaa väed ümber Port Royali kloostri ja nunnadele anti lahkumiseks aega 15 minutit. Hiljem hävitati kloostri hooned.

8. septembril 1713 andis Clemens XI välja apostelliku konstitutsiooni "Unigenitus Dei Filius", milles ta mõistis hukka 101 jansenistlikku õpetuslauset Quesneli teosest "Reflexions morales".

Prantsusmaa vaimulikud leidsid, et selle otsusega sekkus paavst gallikaani kiriku siseasjadesse. Louis XIV surma järel 1. septembril 1715 soovisid jansenistide liidrid "Unigenituse" tühistamist ja 1717 soovisid neli Prantsusmaa piiskoppi: Senez' piiskop Jean Soanen, Montpellier' piiskop Charles-Joachim Colbert, Boulogne'i piiskop Pierre de Langle ja Mirepoix' piiskop Pierre de La Broue "Unigenituse" üle diskuteerida oikumeenilisel kirikukogul. Neid piiskoppe toetas veel 12 piiskoppi ja 300 preestrit. 28. augustil 1718 ekskommunitseeris Clemens XI need neli piiskoppi. 4. detsembril 1720 registreeris Pariisi parlament "Unigenituse", seda küll mõne gallikaani kiriku kasuks tehtud kooskõlastusega.

Clemens XI rajas misjonäride koolitamiseks uusi kolleegiume ja reorganiseeris kiriku Filipiinidel.

Ta mõistis hukka hiina ja malabari riitused.

Ta saatis Pärsia valitsejale mitu kirja. Etioopia neegus saatis paavstile kirja.

• 1701 Liibanonis Baalbeki eparhia
• 1708 Iraagis Mardini peapiiskopkond
• 1709 Pärsias Salmasi piiskopkond
• 1709 Saksamaal Lääne ja Põhja apostellikud vikariaadid
• 1710 Süürias Aleppo eparhia
• 1712 Réunionis India ookeani saarte apostellik prefektuur
• 20. mai 1716 Aafrikas Santa Cruz do Reino de Congo piiskopkond
• 7. november 1716 Portugalis Lissaboni patriarhaat
• 4. märts 1720 Brasiilias Bélem do Para piiskopkond

Clemens XI kanoniseeris 7 isikut:

1. Portugali Teresa 20. mai 1705
2. Portugali Sancha 20. mai 1705
3. Andrea Avellino 22. mai 1712
4. Bologna Katariina 22. mai 1712
5. Felix Cantalice 22. mai 1712
6. Pius V 22. mai 1712
7. Humilitas 27. jaanuar 1720

Clemens XI kuulutas õndsaks 17 isikut:

1. Bitetto Jaakobus 23. detsember 1700
2. Lucia Broccadelli 1. märts 1710
3. Alessio Falconieri ja tema kaaslased 1. detsember 1717
   1. Bartolomeo degli Amidei
   2. Benedetto dell'Antella
   3. Buonfiglio Monaldi
   4. Gherardino Sostegni
   5. Ugo dei Lippi-Uguccioni
   6. Giovanni Buonagiunta Monetti
4. Foligno Angela 3. aprill 1701
5. Gregorius X 8. juuli 1713
6. Peregrine Laziosi 11. september 1702
7. Loro Liberatus 2. september 1713
8. Czesław Odrowąż 27. august 1712
9. Perugia Johannes 11. september 1704
10. Sassoferrato Peetrus 11. september 1704
11. Johannes Franciscus Regis 24. mai 1716

Clemens XI tunnustas Kunigundet (Kinga) Poola ja Leedu patroonina.

Clemens XI võttis oma ülesannet ülemkarjase ametis tõsiselt. Ta ärkas vara ja sõi võimalikult tagasihoidlikult. Näljahäda ajal organiseeris ta toidu jagamist abivajajatele. Clemens XI käis iga päev pihil ja pidas missat. Ta palvetas sageli homiiliaid. Tiberi üleujutuse ajal kohustas ta palverändureid külastama Santa Maria in Trastevere basiilikat. Kui 1720 puhkes Marseilles katk, tundis paavst muret abivajajate pärast.

Innocentius XII 1692 avaldatud dekreedi järgi pidi paavst onupojapoliitikast hoiduma ja võis määrata kardinaliks vaid ühe sugulase.

Clemens XI vend Orazio Albani sai 1701 vürstitiitli, kuid paavst soovitas oma vennal mitte sekkuda kiriku asjadesse. Orazio poeg Annibale Albani pühitseti 1711 kardinaliks.

Orazio poeg Carlo Albani sai 1701 Soriano markiiks ja 1721 vürstiks. Tema naise Teresa Borromeo Arese ema suguvõsast pärines paavst Urbanus VIII.

Clemens XI tädi abiellus Giovanni Andrea Abati Olivieriga. Nende poeg Fabio Olivieri pühitseti 1715 kardinaliks.

 Pikemalt artiklis Clemens XI ametisse nimetatud kardinalid

Clemens XI nimetas ametisse 70 kardinali 15 konsistooriumil. Seni polnud ükski paavst pidanud kardinalide ametisse nimetamiseks nii palju konsistooriume. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Innocentius XIII ja Clemens XII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 8 prantslast, 5 hispaanlast, 2 portugallast ja 2 ungarlast.

Clemens XI oli huvitatud arheoloogiast ja keelas antiikesemete väljaveo riigist.

Tema kroonimise puhul vermiti protestantlikus Nürnbergis mälestusmedal.

Ta rajas 1703 Rooma ülikooli botaanikaaia.

Ta määras 1715 Giuseppe Simone Assemani Vatikani raamatukogu juhatajaks ja saatis ta Lähis-Itta koguma idamaiseid käsikirju.

1701 rajati Roomas pontifikaatlik akadeemia.

Ta soosis Bartolomeo Eustachio teose taasilmumist.

Carlo Fontana kavandas paavsti soovitusel Diocletianuse termide varemetesse avaliku haljasala (Olearie Papale), Santa Maria in Trastevere basiilika portikuse ja San Pietro Montorio purskkaevud.

Clemens XI oli Carlo Maratta patroon.

Clemens XI suri Joosepi suurpühal 19. märtsil 1700 Roomas ja maeti Vatikani basiilikasse.

• Annibale Albani: Opera omnia. Roma, 1722–1724.
• Annibale Albani: Clementis undecimi Epistolae et brevia selectiora. Roma, 1729.
• Aloysius Tomassetti: Bullarum, diplomatum et privilegiorum Sanctorum Romanorum Pontificum, XXI. Torino, 1871.
• Unigenitus Dei Filius.

• Alessandro Aldobrandini, P. Roi: La guerra di successione di Spagna negli Stati dell'Alta Italia dal 1702 al 1705 e la politica di Clemente XI. Roma, 1931.
• Justo Fernández Alonso: Un periodo de las relaciones entre Felipe V y la Santa Sede (1709–1717). Sus repercusiones en la "nación" española de Roma. "Anthologica Annua" 3, 1955: 9–88.
• M. C. Bentivoglio: Istoria della Costituzione Unigenitus. Bari, 1968.
• Anna Lo Bianco: La vita di Clemente XI Albani. Venti incisioni dai disegni di Pier Leone Ghezzi. Elisa Debenedetti, "Studi sul Settecento romano, I, 2, Committenze della famiglia Albani". Roma, 1985: 13–41.
• Christian Gottlieb Buder: Leben und Thaten des klugen und berühmten Papstes Clementis XI. Frankfurt, 1720–1721.
• Charles Burns: Pope Clement XI and the British Isles. The Inventory of the Fondo Albani 163–168. W. Henkel, "Ecclesiae memoriae – Miscellanea in onore del R.P. Josef Metzler O.M.I. Prefetto dell'Archivio Segreto Vaticano". Roma, 1991: 41–85,
• Lucien Ceyssens: L'"Unigenitus" et sa préparation à Rome. "Antonianum" 59, 1984: 219–307.
• Lucien Ceyssens: Autour de la bulle "Unigenitus". Les essais d'accommodement (1714–1715). "Antonianum" 60, 1985: 343–395.
• Lucien Ceyssens: Le cardinal Thomas-Marie Ferrari, O.P. (1647–1716), victime singulière de la bulle Unigenitus. "Augustiniana" 37, 1987: 317–358.
• Lucien Ceyssens: La bulle "Vineam Domini" (1705) et le jansénisme francais. "Antonianum" 64, 1989: 398–430.
• Lucien Ceyssens: Le sort de la bulle Unigenitus. Louvain, 1992,
• Cecil H. Clough: Sources for the history of the duchy of Urbino in Pope Clement XI's library: a miscellany in seventeen volumes. "Manuscripta" 14, 1970: 34–56; C. H. Clough, "The duchy of Urbino in the Renaissance" I. London, 1981: 34–56, 88–107, 161–175.
• Elisa Debenedetti: L'architettura a Roma da Clemente XI a Benedetto XIV. Roma 1988.
• Elisa Debenedetti: La pittura a Roma da Clemente XI a Benedetto XIV. Roma 1991.
• Rifaat Y. Ebied, Michael Young: A Letter in Arabic to Pope Clement XI from Emperor Iyasu I of Ethiopia. "Orientalia christiana periodica" 39, 1973: 408–418.
• Pierre Féret: Une négociation secrète entre Louis XIV et Clement XI en 1715. "Revue des questions historiques" 85, 1909: 108.
• Norbert Herkner: Die Münzen des Kirchenstaates. Klemens XI.-Sedisvakanz 1740 (1700–1740). Berlin, 1975.
• Sylvio Hermann de Franceschi: Fénelon et la définition du vrai thomisme. De la condamnation du "cas de conscience" (1704) à la bulle "Unigenitus" (1713). "Revue des sciences philosophiques et théologiques" 92, 2008: 33–76.
• Joseph Galland: Die Papstwahl des Jahres 1700 im Zusammenhange mit den damaligen kirchlichen und politischen Verhältnissen. "Historisches Jahrbuch" 3, 1882: 208–254, 355–382, 596–630.
• Norbert Huber: Oesterreich und der Heilige Stuhl bis zum Tode Papst Klemens XI. (1714–1721). Wien, 1967.
• Christopher M. S. Johns: Papal Art and Cultural Politics. Rome in the Age of Clement XI. New York. 1993.
• Leo Just: Clemens XI. und der Code Léopold (1701–10) Die kuriale politik im kampf mit dem lothringischen staatskirchentum zu beginn des 18. jahrhunderts. Frankfurt, 1935.
• Samuel Kapasoules: Patriarch von Alexandrien und Papst Klemens XI. Roma, 1928.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Pierre Francois de Lafitau: La vie de Clément XI. Padova, 1752.
• Marcus Landau: Rom, Wien, Neapel während des spanischen Erbfolgekrieges. Leipzig, 1885.
• Nina Ayala Mallory: Roman rococo architecture from Clement XI to Benedict XIV (1700–1758). New York, 1977.
• J. Metzler: Una notificazione di Clemente XI al clero italiano. "Euntes Docete" 15, 1962: 259–269.
• Eugène Michaud: La fin de Clément XI et le commencement du pontificat d'Innocent XIII. "Revue Internationale de Théologie" 5, 1897: 42–60, 304–331.
• Bruno Neveu: Histoire des relations diplomatiques en Europe aux XVIIe et XVIIIe siècle, II, Histoire diplomatique de la bulle Unigenitus: sources romaines des années 1703–1706. "Annuaire de l'École Pratique des Hautes Études", 1976–1977: 813–825.
• Bruno Neveau: Histoire des relations diplomatiques en Europe aux XVIIe et XVIIIe siècle, I, La France et Rome en 1704–1705: la bulle Vineam Domini. "Annuaire de l'École Pratique des Hautes Études" 1977–1978: 866, 871–882.
• Luigi Nina: Le finanze pontificie sotto Clemente XI (Tassa del Milione). Milano, 1928.
• Jeanne Bignami Odier: Clément XI amateur des livres et des manuscrits. "Miscellanea Augusto Campana", I, Padova, 1981: 101–123.
• Pietro Polidori: De vita et rebus gestis Clementis XI. Urbino, 1727.
• Francesco Pometti: Studii sul pontificato di Clemente XI (1700–1721). "Archivio della Società Romana di Storia Patria" (ASRSP) 21, 1898: 279–457; ASRSP 22, 1899: 109–179; ASRSP 23, 1900: 239–276, 449–515.
• Toon Quaghebeur: The reception of "Unigenitus" in the Faculty of Theology at Louvain, 1713–1719. "The Catholic Historical Review" 93, 2007: 265–299.
• Simon Reboulet: Histoire de Clément XI. Avignon, 1752.
• Albert Le Roy: La France et Rome de 1700 à 1715. Histoire diplomatique de la bulle "Unigenitus" jusqu'à la mort de Louis XIV. Paris, 1892.
• Stefan Samerski: Von der Trauer des Papstes – Die Reaktion Clemens' XI. auf die Altranstädter Konvention. Jürgen R. Wolf, "1707–2007 Altranstädter Konvention". Halle, 2008: 108–132.
• Fert Sangiorgi: Una guida d'Urbino e dei luoghi limitrofi stilata da Clemente XI. Urbino, 1992.
• Joseph Schmidlin: Der Konflikt der Anima mit Clemens XI. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 17, 1903: 301.
• Gian Ludovico Masetti Zannini: Istanze per l'agricoltura alla morte di Clemente XI. "Rivista di Storia dell'Agricoltura" 1, 1960: 69, 74, 80–83.
• Stefano Tabacchi: Cardinali zelanti e fazioni cardinalizie tra fine Seicento e inizio Settecento. G. Signorotto, "La Corte di Roma tra Cinque e Seicento. "Teatro" della politica europea". Roma, 1998: 139–165.
• Jean-François Thomas: La querelle de l'Unigenitus. Paris, 1950.
• Charles Tranchant: Lettre écrite de la part du pape Clément XI à l'abbé Bossuet. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 12, 1851: 173–175.
• Giuseppe Vincenzo Vella: Il Passionei e la politica di Clemente XI (1708–1716). Roma, 1953.

• Artikkel Clemens XI kohta. (inglise keeles)
• Clemens XI elulugu. (inglise keeles)
• 1700. aasta konklaav. (inglise keeles)
• 1700. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Piiskopkonnad.

Eelnev Innocentius XII

Rooma paavst 1700–1721

Järgnev Innocentius XIII