Õudusulme
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2006) |
Õudusulme ehk õudusžanr ehk õudusfiktsioon (inglise keeles horror, horror fiction) on ulme alamžanr.
Nagu ulme üldse, käsitleb ka õudusulme maailma sellisena, nagu see tavapäraste arusaamade järgi ei ole. Erinevalt teadusulmest ja imeulmest pole õudusulme eesmärk ulmelist maailma teaduslikult seletada ega seda romantiliselt või müstiliselt põhistada, vaid pigem rõhutakse meie suutmatusele maailma põhistuseni või selle seletusteni jõuda ning esitatakse inimest üleloomulike, õudust tekitavate ja kurjade jõudude meelevallas olevana.
Klassikaline õudusulme võte on siduda inimesele tavapärane reaalsus üleloomulike dimensioonidega, mille kaudu puutuvad inimesse kõikvõimalikud õudusolendid ja -nähtused (vaimud, hinged, vampiirid, iseseisvalt eksisteerivad inimkeha osad, zombid, libahundid, pimeduse jõud ja kurjus — inimese sisemine kurjus, looduse kurjus, saatuse kurjus jne).
Õudusulmelised kirjandusteosed on tihti kirjutatud skeptiku või neutraalse kõrvaltvaataja perspektiivist, millega püütakse teose ulmelise sisu käsitlemist alustada üldiselt aktsepteeritavalt positsioonilt, ning alles hiljem, teose käigus sundida lugejat tasapisi loobuma oma üldtunnustatud mõistlikest arusaamadest ja põhjendustest üleloomulike põhjenduste kasuks.
Õuduskirjandust on tugevalt mõjutanud E. T. A. Hoffmann, Ann Radcliffe, Horace Walpole, Mary Wollstonecraft Shelley, John William Polidori, Bram Stoker, Edgar Allan Poe, H. P. Lovecraft, Stephen King.
Õuduskirjandusele ja -filmidele on mõnikord üsna sarnased hirmukirjandus ja -filmid. Teoste jagamine nende kahe žanri vahel ei käi selle järgi, millist emotsiooni nad tekitavad, vaid kas nad on ulmelised või ei. Piltlikult öeldes, kui romaani peategelane võitleb kurjade inimrobotitega kosmosest, siis kuulub see õuduskirjanduse alla, aga kui enam-vähem samasuguses teoses käib võitlus sadistlike kurjategijatega, siis hirmukirjanduse alla.[viide?]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Andrus Org. Õudusfiktsiooni narratiivsed tehnikad (pdf). – Keel ja kirjandus, 2008, nr 6, lk 421–440.
- Märt Väljataga. Luule- ja pärislugude eristus teoorias ja praktikas. I-III. (Fiktsionaalsusest kirjanduses.) Keel ja Kirjandus 2009, nr. 6, lk 401–411; 7, lk 505–526; 11, lk 818–829. I osa [1]; II osa [2]; III osa [3]